Nagu Nublu laulab, siis et liigutada mägesid, siis vaja läheb rulli, tšekke ja kaarte ja sulli. Eestis suuri mägesid küll ei ole, kuid Eesti kapitaliturgudel on üks suur auk – Eesti investoritel puudub ligipääs Eesti riigi võlakirjadele. Õnneks on riigil plaan, kuidas seda auku kinni lappida. Riik plaanib esmakordselt võlakirjade avalikku pakkumist ning seeläbi kaasata jaeinvestoritelt kapitali. Aga milleks on vaja riigil kapitali kaasata läbi võlakirjaemissiooni ning kuidas on õigepoolest läinud teiste riikide võlakirjadel?
Põhjus seisneb summade suuruses, sest keskeltläbi on võlakirjade seeria maht sadades miljonites kui mitte miljardites eurodes. Pankadel lihtsalt ei ole nii palju raha, mida välja laenata ühele laenuvõtjale. Kui ettevõtted rahastavad oma tegevusi teenitud raha ja laenudega, siis riigid kasutavad sama mustrit. Riigi tulu tuleneb maksulaekumistest ning vajadusel saab täiendavalt raha kaasata turgudelt, viimasel juhul siis enamasti võlakirjade pakkumise kaudu.
Kui ettevõtetele meeldib teatud maani kasutada laenuraha, sest see on odavam kui omakapital, siis sama loogika kehtib ka riikide puhul. Üldiselt ollakse harjunud, et kui vaja laenu saada, siis tuleb panka minna, kuid selleks on ka muid võimalusi nagu näiteks kapitaliturud. Riigivõlakirjade pakkumine jaeinvestoritele ehk piltlikult öeldes raha laenamine oma kodanikelt on üks esimesi samme riigi poolt, kuidas elavdada kohalikku kapitaliturgu ning kasvatada oma rahvast ka finantsteadlikumaks. Samas on siin konks, et saadud raha tuleb mõistlikult juhtida ning mitte liiga uljaks minna sellega. Süües kasvab isu ning liiga suur tükk ajab suu lõhki. Riigivõlakirjad on justkui väga turvaline varaklass, kuhu oma raha paigutada. Peaaegu, et võrreldav pankade pakutava tähtajalise hoiusega. Siiski on ajalooliselt paar kaasust Euroopast, kus on olukord raha laenaja jaoks tavapärasest pingelisemaks muutunud. Aastal 2009 algas Euroopas võlakriis, kus mitmed riigid sattusid raskustesse oma laenude teenindamisega. Näiteks Kreeka, Portugal, Iirimaa, Hispaania ja Küpros. Appi tulid nii Euroopa Keskpank (EKP) kui ka Rahvusvaheline Valuutafond (IMF), kes aitasid riikidel laene teenindada.
Kuna võlakiri on turul vabalt oma elu elav instrument, millega on võimalik kaubelda, siis keerulisematel aegadel on turgudel toimunud ka suuremaid kõikumisi võlakirjade väärtustes. Värskeim näide on Venemaa agressiooni all olev Ukraina, kellel on samuti hetkel keeruline varasemalt võetud laenukohustusi teenindada ning võlakirjadelt pakutav tootlus on turul teinud kosmilise sammu ülespoole. Näiteks, 2030. aastal lõppev Ukraina võlakiri kaupleb 40% aastatootluse juures, kuigi võlakirjalt makstav kupong (intress) on 5.375%. Muutus on tekkinud võlakirja hinna muutusest. Kui sellises olukorras võlakirjad maha müüa, siis kannaks investor kaotusi. Kreeka 10-aastane võlakiri kauples samuti oma kriisi tipus 40% tootluse juures. Tegemist on siiski harukordsete näidetega viimase 20 aasta jooksul.
Enamasti jäävad võlakirjade poolt makstavad intressid riigivõlakirjade puhul alla 5%, kuid on ka eksootilisemaid erandeid nagu Egiptus, kelle 2031 aastal lõppev võlakiri kaupleb üle 10% tootluse juures. Arenenud riikide võlakirjade tootlused on siiski madalamad, sest sealne poliitiline olukord on stabiilsem, riigi võlg ei ole suud lõhki ajanud ning riigis ei valitse eriolukord. Kreeka riigivõlg on jätkuvalt täna suur, ulatudes 160%ni sisemajanduse koguproduktist (SKP-st). Eestil jääb antud näitaja 24% juurde, olles jätkuvalt Euroopas üks madalaimaid. Eesti riigi madal võlakoormus on ka üks põhjuseid, miks Eesti riigil on võimalik laenuraha investoritelt kaasata madalama intressiga kui näiteks meie lõunanaabritel Lätil ja Leedul.
Kui Eesti riik viib see aasta oma lubaduse täide ning pakub jaeinvestoritele võimalust riigivõlakirjadesse investeerida, siis astub Eesti riik selliste riikide kõrvale nagu Belgia, Suurbritannia, Horvaatia, Itaalia, Läti, Leedu, Portugal jpt, kes on välja andnud jaeinvestoritele suunatud riiklikke võlakirju. Riigivõlakirjade kättesaadavus on tugeva kapitalituru alus, mis annab võimaluse hoida osa investori portfellist madala riskiga instrumendis, mis tagab regulaarse ja kindla sissetuleku investorile. Riigi võlakiri võiks sobida hästi nii alustavale investorile esimeseks investeeringuks kui ka kogenenumale investorile portfelli tasakaalustamiseks. Seega kui riik oma lubaduse täide viib, siis oleme riigina astunud sammu edasi arenenud kapitaliturgude poole ja Eesti inimestel pole vaja minna riskivabama tootluse otsimiseks kaugele.