Me pole mentaalselt ega praktiliselt valmis võimalikeks muutusteks, mis kaasnevad maailmapildi teisenemisega, kirjutab LHV Panga majandusanalüütik Heido Vitsur.
Ametisse määramisele eelnenud kuulamisel Senati välispoliitika komitees ütles USA riigisekretäri kandidaat Marco Rubio muu hulgas järgmist. «Pärast pika külma sõja võitmist jõudsime kahepoolsele konsensusele... et oleme jõudnud ajaloo lõppu; et kõigist maailma rahvastest peaks nüüd saama demokraatliku lääne juhitud kogukonna liikmed; et rahvuslikke huve teeninud välispoliitika võiks nüüd asendada liberaalset maailmakorda teeniva välispoliitikaga; et kogu inimkond on nüüd määratud riiklikku suveräänsust ja rahvuslikku identiteeti hülgama ning saama maailmakodanikeks... Nüüd teame, et see oli ohtlik pettekujutelm... See kujutelm ei ole nüüd lihtsalt vananenud – on see relv, mida kasutatakse meie vastu.»
Ülaltoodut tuleks tõsisemalt võtta kui mistahes teist seal kõlanud väidet, sest just sellele tõdemusele hakkavad suurimal määral põhinema eelolevatel aastatel maailma- ja majanduspoliitikas aset leidvad muudatused.
Peame öeldusse suhtuma tõsisemalt kui enamik riike. Esiteks pole me sellisteks muutusteks üldse valmis, kuivõrd me pole möödunud aastakümnete jooksul lubanud endale isegi esitada küsimusi senise liberaalse maailmakorra püsimise võimalikkuse kohta. Me pole mentaalselt ega praktiliselt valmis võimalikeks muutusteks.
Teiseks peame arvestama, et liberaalses maailmas toimetades ja võimalike muudatustega mitte arvestades läks meil kuni finantskriisini majanduslikus mõttes vägagi hästi. Tundus, et olime osanud valida enamikust saatusekaaslastest parema arengutee ja teinud targalt, kui olime võimalikult paljudel asjadel lasknud oma rada minna. See polnud üksnes tunne – seda kinnitasid meie enda elujärje tuntava paranemise kõrval ka võrdlusandmed teiste maadega
Tagasi möödunud kümnendi lõpus
Aga nüüd, kui oleme inimese kohta tuleva sisetoodangu reaalväärtuse taseme poolest tagasi seal, kus olime möödunud kümnendi lõpus, see on kuskil 2018. ja 2020. aasta vahel, on oluline aru saada, et meie peamine probleem pole siiski inimese kohta tuleva sisetoodangu taseme alanemine, vaid hilinemine mitmete globaaltrendide ja riigisiseste sotsiaalmajanduslike protsesside ja seoste tajumisel.
Et midagi ära teha, peame nagu Rubio alustama tõdemusest, et meie kujutelm maailmast ja ühiskonnast ning võimalikust arenguteest oli lihtsustatud, osaliselt isegi ekslik ning et me oleme seetõttu langetanud ka selliseid otsuseid, mis pole meile kasulikud.
Kuigi tagantjärele tark olla on alati lihtsam, pole see õigustuseks, et ka heas tahtes tehtud, kuid ebaratsionaalsed otsused peaksid jääma selliseks, nagu nad on, isegi siis, kui meil tuleb neid muutes oma lemmikeelarvamustest loobuda.
Tuleb tõdeda, selliseid, või vajalikke, kuid langetamata jäänud otsuseid on meil möödunud kolmekümne viie aastaga kogunenud päris palju ja pea kõigis eluvaldkondades.
Tänaseks on vist kõigile selgeks saanud, et meie ettekujutus energia varustuskindlusest ja taastuvenergia konkurentsivõimest oli ekslik. Elektrist on ju kasu ainult siis, kui seda on võimalik kasutada siis, kui teda vajad, mistõttu kohustus täielikult rahuldada oma elektrivajadus juhuslikest taastuvatest allikatest, peamiselt tuulest ja päikesest toodetud elektriga isegi enne Euroopa Liidu poolt kehtestatud tähtaega, on lihtsalt avantüristlik. Elekter ei ole ju kartul, mille sügisel salve viid ja talv läbi vastavalt vajadusele tarvitad ja mistõttu energeetilise varustuskindluse rajamine peamiselt juhuslikule tuule- ja päikeseenergiale tuginedes nõuab ülivõimsaid tasakaalustus- ja salvestusvahendeid ning spetsiaalseid turutingimusi nende rajamiseks. Meil paraku neid seadmeid ei ole ega ole ka tingimusi sinna erainvesteeringute tulekuks.
Maailm, mida enam pole
Kuid kui varustuskindluse küsimuses oleme isevarustamises jõudnud igati õigele arusaamisele, oleme oma energeetikakavades ikkagi jäänud maailma, mida enam ei ole. Ometi on selge, et maailmas oma positsioone kaotavale Euroopale ei ole jõukohane ajada USAst kuigivõrd erinevat majanduspoliitikat ei energeetikas ega ka kaubanduses, sest siis nõrgendab ta seeläbi veelgi enam oma positsioone.
USA otsus hakata jälle vabamalt fossiilseid kütuseid kasutama («drill, baby, drill») ja oma maksebilanssi tasakaalustama, hakkab vältimatult juba lähiajal Euroopa majanduspoliitikat mõjutama. Seetõttu tuleks meil energeetikasse investeerimisel kasuks mitte ainult energia hinna täielikum arvutamine, vaid ka see, kui me otsuste langetamisel hakkaks mõtlema ka Eesti maksebilansi jooksevkonto ja enda kontrolli all olevate ressursside kasutamise peale.
Kuid ülaltoodule vaatamata on energeetikaga seotud küsimused suhteliselt lihtsad: vajalikud teadmised ja kogemus on ju maailmas olemas ning meil on vaja neile juurde lisada vaid oma analüüsivõime ja tahe midagi ära teha.
Hoopis keerulisem on olukord maksude ja eelarveliste kulutuste kasvuga. Tuleb aru saada, et siin ei ole probleem niivõrd maksudes ja kulutustes, kuivõrd demograafias ja avaliku raha kasutamise efektiivsuses.
Häda on ju selles, et vaatamata rahvastikuprobleemide otsustamisprotsessist tagaplaanile tõrjumisega, pole see suutnud muuta olematuks fakti, et mullu sündis Eesti Vabariigis esimest korda alla kümne tuhande lapse, neist umbes kolmveerand eesti soost, ega ka seda, et üle 65 aasta vanuste osatähtsus rahvastikus kasvab jõudsalt.
Üle kahe korra vähem lapsi
Lapsi sünnib meil nüüd üle kahe korra vähem kui taasiseseisvumise ajal. Ning isegi selle väikese arvu juures peame meeles pidama seda, et meil on praegu sünnitamiseas naisi veel suhtelisest palju. On ju vähestest üheksakümnendatel sündinud naistest esimese lapse saamise keskmise vanuseni (28–29 aastat) jõudnud vaid seitsme-kaheksa aastakäigu naised. Seda, mida tähendab meie rahvusele viimase kolmekümne viie aasta keskmiselt 1,6 last naise kohta, näeme sündide arvus täies ulatuses alles sajandi keskpaiku. Just niisama hakkame me ka pikkamööda ja alles sajandi teisel poolel tajuma seda, mida tähendab meie rahvaarvule ja rahvusele see, et möödunud aastal sündis üksnes üheksa ja pool tuhat last.
Peame arvestama ka sellega, et kuna viimase 35 aasta jooksul on meil tüdrukuid sündinud 25 kuni 30 protsenti vähem, ei saa me loota rahvaarvu loomulikule suurenemisele ka siis, kui meil hakkaks edaspidi aastas sündima naise kohta 2,1 last, sest noori naisi on selleks liiga vähe ja juurde me neid tagantjärele enam ei saa, mistõttu pole rahvaarvu praegusel tasemel stabiliseerumine võimalik ka siis, kui laste arv kasvab 2,1 tasemele.
Kuigi me ei oska täna öelda isegi seda, kas lähiaastatel taastub naise kohta sündivate laste arv endisele, keskmiselt 1,6 lapse tasemele või jääbki mulluse 1,3 juurde, pole siiski raske arvutada, et esimesel juhul sünnib 2023. aastal sündinud 4,8 tüdrukule 7,7 või 6,2 last, ehk kolm-neli korda vähem kui 35 aastat tagasi.
Paraku on ka 8000 ülemäära optimistlik, sest nagu näitavad hiljutised uuringud, ei pruugi majanduse loodetav taastumine meid iibe küsimuses kuigivõrd aidata. On selgunud, et arenenud maades ei vähenda laste arvu niivõrd haridustaseme kasv nagu varem, pigem on nüüd vastupidi. Praeguste ebastabiilsete inimsuhete juures suudavad just haritud naised saada ja üles kasvatada soovitud arvu lapsi. Tugevalt jäävad oma lapsesaamise soovide täitmisel hätta just madalama haridustasemega, vähemkindlustatud naised, kuivõrd nad on aru saanud, et neil pole laste kasvatamisel liiga tihti võimalik loota mitte kellelegi või millelegi peale iseenda. Probleemiks pole seega niivõrd SKT tase, vaid muutunud väärtusteadvuses, kus vastutustundele on jäänud üpris tagasihoidlik koht.
Kõigi reeglite kohaselt
Tundub, et oleme olnud justkui põllumehed, kes on oma põldu kõigi agrotehnika reeglite kohaselt harinud – see tähendab kastnud ja väetanud –, kuid ära unustanud, et ka heades tingimustes kasvab kõige paremini umbrohi. Seda ka siis, kui seda ei külvata.
Kuivõrd inimeste tõekspidamiste ja käitumise mõjutamine on igal juhul pikaajaline ja keeruline ettevõtmine, tuleb meil seni vastutustunde kasvatamisel minnalastu, loomulikult siis, kui tahame rahvusena püsima jääda, vähemalt esialgu rahas kinni maksta.
Majanduslikus vaates on aga täiesti vastutustundetu, et me pole sellises demograafilises olukorras selgelt välja öelnud, et täna tööle asunud inimestel pole enam võimalik jooksva finantseerimise süsteemist, ehk esimesest sambast, eluks hädavajalikku pensionit saada. On ju samal ajal, kui sündimus on meil juba kolmandik sajandit püsinud tugevalt allpool rahvastiku püsimiseks vajalikku taset, üle 65-aastaste arv viimase 25 aastaga kasvanud 190 000-lt 283 000-le.
Seejuures peame lisaks enda demograafilisele olukorrale arvestama, et kogu Euroopa on meiega enamvähem samasuguses seisus, kuid meie ei ole oma elutingimuste ja keeleruumi poolest kvalifitseeritud võõrtööjõule kuigi ihaldusväärne sihtkoht.
Samas pole meie olukord üldsegi lootusetu ja meil on oma praeguse, suhteliselt nigela konkurentsipositsiooni parandamiseks võimalik nii mõndagi päris lihtsalt teha. Eelkõige peaksime kiirkorras kaotama need keelud või ülearu ranged tingimused, mis otseselt takistavad majanduse arengut. Neid jätkub.
Äsja võisime Maalehest lugeda, et Eesti on millegipärast kanakasvatuseks lubatud aluspindade – põhu, turba, saepuru ja muldpõrand, seast välja jätnud «available ground surfice», milleks võiks olla ka kodumuru. See näide ei ole eriline majandusprobleem, kuid seda enam väljendab see meil valitsevat suhtumist.
Pole kasuks
Tänaseks on selgeks saanud ka, et otsus lubada mingist suvaliselt määratud ajast üksnes A energiaklassi hoonete ehitamist pole kasuks ei keskkonnale, inimestele ega ka majandusele, vaid pigem vastupidi, suunab meid maailma ressursse ja oma raha ebaefektiivselt kasutama. Kahtlust tekitab ka terves Tallinnas maa-alustes parklates parkimise tagamise kohustus.
Paraku on selliste konkreetsete ja selge mõjuga regulatsioonide kõrval ka selliseid, mille mõju ja sisu on raske hoomata.
Me oleme aastakümneid olnud uhked oma uute kaubanduskeskuste ja uute kaubanduskettide tuleku üle. Meil on jaekaubanduspindu juba nii palju, et Euroopas polevat kuskil ühe inimese kohta nii palju kaubanduspinda kui Tallinnas ka tunduvalt suurema käibe korral. Samas oleme kaubanduspindade juurdekasvu nautimise kõrval unistanud ka sellest, et kaubanduspindade kasvuga kaasnev konkurentsi tugevnemine hakkab hindu allapoole suruma. Paraku pole seda juhtunud.
Me pole me aru saanud, et meie jaekaubanduses ei konkureerita niivõrd hindade kui kohaloleku pärast ning et sellistes konkurentsitingimustes on ülemääraste pindade teke täiesti loomulik, kui seda kuidagi ei takistata. Kopenhaagenis näiteks takistavad ülemääraste pindade teket linnaplaneerijad, kes hoolitsevad selle eest, et kaubanduspinnad tekiksid linnas hajutatult ja lähtuvalt viieteist minuti linna põhimõttest. Igale kindlaks määratud parameetritega uuele kaubanduspinnale korraldatakse loomulikult kõigile avatud konkurss. Meie oleme aga endale tekitanud keskkonna, kus kaubanduspindade suurust planeerib ekskavaator ning koos sellega ka mittevajalikke kulusid ja kõrgemaid hindu.
Me pole aru saanud isegi sellisest lihtsast asjast, et lisaks kaubanduspindade ülemäärasusele põhjustab meil täiendavat hinnatõusu ka pikem kaupluste lahtioleku aeg võrreldes enamiku Euroopa maadega. Kahjuks pole me arvestanud, et kui seal on optimaalse tööaja otsimise töö juba ammu ära teinud ametiühingud, ei saa ükski kauplus praegustes konkurentsitingimuste lahtioleku aegu üksi lühendada, kuigi kõik teavad väga hästi, et pikk lahtioleku aeg suurendab kulusid, kuid mõjutab suhteliselt vähe käivet.
Lõppkokkuvõttes pole aga selliselt kõrgenenud hinnatase üldsegi kaubanduse, vaid meie konkurentsivõime ja institutsioonilise suutmatuse probleem.
Samasugune olukord kui jaekaubanduses on ka meie asustuspoliitikas. Meile meeldib elada hajusalt ja me elamegi. Kuid sellele vaatamata oleks tark endalt küsida, kui palju selline luksus maksab ja kes selle kinni tegelikult maksab, mida me oma majanduslikus konkurentsivõimes sellisest asustuse tõttu suurenenud infrastruktuuri rajamise ja korrashoiu kulude tõttu kaotame ja mis sellise valiku tõttu meil tegemata jääb. Tasuks mõelda ka sellele, mida võivad meie järeltulijad vähem kui saja aasta pärast arvata, kui tajuvad, millise hulga viljakasvatuseks sobivat maad on nende vanemad alles hiljuti asfaldi ja betooni alla matnud.
Kuid veel keerulisem on märgata seda kulu, mida läheb tarbijale ja ettevõtjale maksma meie soov panganduse riske Euroopa keskmiselt rohkem maandada.
Paraku on riskide hindamine kunst, mida keegi täiesti ei valda. Kuid see-eest on võimalik välja arvutada, mida läheb meie ettevõtjale ja kodumajapidamisele maksma meie pankadele kehtestatud kahe kuni kolme protsendipunkti võrra suurem kapitalinõue. Ettevõtjate laen kallineb seeläbi umbes 50 ja kodumajapidamistel 25 baaspunkti.
Eurodes tähendab see peredele kodulaenu tasumisel ümmarguselt lisanduvat kolmeteistkümnendat makset aastas, ettevõttele aga laenu iga miljoni euro kohta kümnetesse tuhandetesse eurodesse ulatuvat lisakulu aastas. Lisaks veel raha pakkumise vähenemist ja selle mõju majandusele.
Kuivõrd sellist poolikult lahendatud või lahendamata probleemide rida võib jätkata mitmete lahendamist ootavate küsimustega hariduses ja tervishoius, tuleb tõdeda, et meie kõikide probleemide lahendamisele on raskuskese meie institutsioonides. Ja mitte niivõrd inimeste arvus, vaid selles, mida nad teevad. Eesti vajab riigireformi.
Arvamus ilmus esmakordselt Postimehes 25.01.2025