Konjunktuuriinstituudi juht Peeter Raudsepp väitis 23. septembril Postimehele antud intervjuus, et meie suurimateks probleemideks majanduses on madalavõitu lisandväärtusega kauba jaoks liiga suureks paisunud tootmiskulud; et meie naaberriikidel on tegevusplaanid, kuid meie oleme oma aja ära raisanud. Väljapääsu praegusest ummikust nägi ta suuremas innovaatilisuses ja tal oli õigus.
Kuigi viimase kolmekümne kolme aasta pikkuses majandusloos on ette tulnud ainult kaks sellist perioodi, kus üldise mõõdupuu, SKT kasvu järgi mõõdetult on reeglina hästi toimetuleval Eestil läinud maailmas kõige halvemini, on meie «hästi minemise» võime juba pikka aega, tõsi küll, üsna aeglaselt alanenud. Ilmselt on kunagi nii toimekas Eesti oma algset edu nautides mingil põhjusel edasiliikumiseks vajaliku ambitsioonikuse kaotanud. Ehk teisiti öelduna: me ei näinud vajadust olla piisavalt innovaatilised.
Nendeks kaheks korraks, kui meil teistest halvemini läks, olid ülemaailmne finantskriis ja praegune majanduslik surutis. Võrreldes finantskriisiga on meie olukord nüüd mõnevõrra teistsugune. Kuid ainult mõnevõrra.
Kui finantskriisi ajal kahanes ja taastus SKT paljudes riikides ja tervetes majanduspiirkondades suhteliselt ühel ajal, siis nüüd on Eesti maailmakaardil ainuke maa, mille majandus on juba kolmandat aastat languses.
Tuleb aru saada, et meie probleemiks pole niivõrd SKT vähenemine nendes kriisides, vaid see, et me kaotasime mõlemas kriisis oma potentsiaalse kasvu tempot enam kui meie konkurendid, aga me ei pööranud sellele tähelepanu toona ega näi pööravat ka nüüd. Miks ikkagi?
Suure osa vastusest sellele küsimusele saab välja lugeda IMFi selle aasta suvisest Eesti kohta koostatud raportist (IMF Country Report No. 24/178). Selles jõuti järeldusele, et kuigi sõda Ukrainas avaldab Eesti majandusele negatiivset mõju, on potentsiaalse SKT kasvu määr Eestis olnud langustrendis juba alates finantskriisi ajast ja et meie praegused majandusraskused on vähemalt osaliselt tingitud varem hapraks muutunud ekspordivõimest. Me hakkasime kaotama oma eksporti seepärast, et meie kaupade konkurentsivõime ei kasvanud, vaid kahanes.
Seejuures tasub tähele panna veel seda, et kuigi potentsiaalne kasvutrend võttis suuna allapoole alles finantskriisi ajal, hakkas SKT potentsiaalse kasvu tempo alanema mitu aastat varem. Peaaegu samal ajal, kui meie SKT kasv hakkas järsult kiirenema pärast meie liitumist Euroopa Liiduga. Ilmselt me ei osanud või ei püüdnudki senisest kergemini kättesaadavat raha eriti ratsionaalselt kasutada. Ei näinud täiendavat võimalust väärtusahelates kõrgemale rühkimiseks, vaid eelistasime raha kulutada elu «ilusamaks» muutmisele.
Ja nii leitaksegi IMFi raportis, et erinevalt Lätist ja eriti Leedust kaotas ekspordile tugineva Eesti majandus oma turuosa eeskätt tingitult konkurentsivõime ja tootmise suhtelise efektiivsuse vähenemisest, aga mitte turunõudluse vähenemise pärast. Ehk teisiti öeldult - Eesti majandus ei olnud konkurentsis püsimiseks piisavalt innovaatiline. Ei saanudki olla, kui riigina elatakse lühikese ajahorisondiga ja mittekompleksses ruumis, kus ei viitsita vaadata arvude taha ega arvude ja asjade omavahelistele seostele.
Näiteks kui meie osutame ekspordi vähenemisel sõjale, siis IMFi analüütikud väidavad vastupidist. Nende analüüs näitas, et ka USA ja Hollandi suunal, kus eksport vähenes vastavalt kaheksa ja 5,5 protsenti, polnud põhiliseks vähenemise teguriks sõda, vaid konkurentsivõime, tõsiasi, et Eesti tootjad ei olnud suutnud juba pikka aega turul alanud muutustega kaasas käia. Neil on õigus, sest me jäime oma turuosast ilma täpselt samasugusel põhjusel, kui jäid pärast jäid elektrilampide tulekut oma turust ilma petrooleumilampide tootjad.
Asjaolu, et Eestis on palju neid, kes rõõmustavad põlevkiviga seotud majanduse kiire kokkukuivamise üle, ei muuda olematuks fakti, et meie energeetika ja keemiatööstus ei olnud piisavalt innovaatilised, õigemini, et neil ei õnnestunud saada rohelist tuld rafineerimistehasele ega ka muudele põlevkiviga seotud projektidele, mis oleks meie põlevkivisektoril juba aastaid tagasi võimaldanud hakata turul tegutsema keskkonnasõbralikumate ja enam lisandväärtust andvate toodetega.
Arvestades nüüdset, kuid juba ammu vältimatuks muutunud deglobaliseerumise trendi, ei ole raske ennustada ka seda, et samavõrd, kui me hilinesime aastakümneid innovatsiooniga põlevkivisektoris, oleme seda teinud ka fosforiidi võimaluste uurimisel.
Kui 2000. aastate alguses moodustasid Eesti ja Leedu eksport maailma ekspordist peaaegu ühesuguse osa, 0,05 protsenti, ja Läti eksport viiendiku vähem, siis möödunud aasta alguseks suutis Leedu oma osa maailma ekspordis kolmekordistada, viia 0,15 protsendini. Kui Eesti osa maailma ekspordis kasvaski nominaaltingimustes 0,075 protsendini, võrdsustus Läti eksport meie omaga möödunud kümnendi keskel. Ja mis veel halvem - samal ajal, kui meie eksport viimastel aastatel vähenes, jäi Läti eksport suhteliselt stabiilseks. (Andmed IMFi raportist.)
IMFi arvates on Eesti eksportööride suutmatus säilitada oma konkurentsivõimet sihtturgudel meie majanduse struktuurse nõrkuse sümptomiks. Et Eestisse tehtud investeeringud ei ole eriti efektiivsed ning et me oleme juba pikka aega midagi tegemata jätnud või ei ole teinud piisavalt hästi.
Sellest analüüsist paistab välja ka see, et meie IT- ja iduettevõtete tugev areng ei ole suutnud ega suuda ka praegu korvata maailmakaubanduses suurimat rolli omava traditsioonilise töötleva tööstuse positsiooni nõrgenemist.
Neil on õigus. Juba 2006. aastal leidsid majanduse ja sotsiaaluuringute instituudi teadlased Best ja Bradley Iirimaalt oma rahandusministeeriumile tehtud «Eesti ettevõtluse struktuuri ja konkurentsivõime analüüsis», et Eestisse pole tehtud kõrge kvaliteediga investeeringuid. Nende arvates on Eesti majanduspoliitika nõrkuseks suutmatus näha neid väljakutseid, mille ees Eesti ettevõtjad seisavad, aga ka selles, et meil pole sellist institutsioonilist ülesehitust, mis suudaks neid väljakutseid mõista ja neile reageerida.
Ka viitasid nad sellele, et otsustamise turule jätmine viib tavaliselt halvasti seostatud ja üksteise vastu töötavate meetmeteni, mistõttu ei olnud midagi imelikku ka selles, et Eestisse tehtud massiivsetest välisinvesteeringutest oli tulnud vaid 13,2 protsenti töötlevasse tööstusesse.
Ülaltoodust järeldub, et Eesti ettevõtlus pole olnud konkurentsis püsimiseks piisavalt innovaatiline kõige enam vaid seepärast, et meie institutsioonid pole tajunud või arvesse võtnud maailmas toimuvat üldist arengut ning meie ettevõtluskeskkonda vajalikul moel ajakohastanud.
Eduks ei piisa üksnes innovatsioonist tehnoloogias, toodangus ja tootmisorganisatsioonis. Selleks on vaja, et ka ettevõtluse tingimusi kujundav institutsiooniline raamistik oleks ise innovaatiline ja innovatsiooni soosiv. See ei tähenda, et institutsioonid peaksid sekkuma ettevõtlusesse, vaid pigem seda, et nad ei takistaks ettevõtteid olemast innovaatilised.
Just sellel põhjusel, et meie institutsioonid pole olnud piisavalt innovaatilised tagamaks ettevõtetele vajalikke tingimusi arenguga kaasas käimiseks, ongi meie laual nii sageli üksnes halvad ja väga halvad valikud.
Aga kui me ei oska arenguga kaasas käia, siis lohistab areng meid ise kaasa ja see pole kuigi meeldiv.
Arvamuslugu ilmus 28. septembril Postimehes.