Heido Vitsur.jpg

Et Eestil oleks tulevikku, peame mõistma oma samme ja tegutsema kohe

On viimane aeg tunnistada, et oleme oma elu korraldamisel millestki valesti aru saanud või midagi õigel ajal tegemata jätnud, sest aruka toimimise korral saaksime veel midagi päästa.

Oleme juba kolmandat aastat ebamugavas olukorras: on nii, et peaaegu ükskõik, milles me end ka teiste Euroopa Liidu riikidega ei võrdleks, pole meil enam hästi läinud. Ometigi olime seni aastakümneid tundnud uhkust, et Eesti ei olnud üksnes kõige edukamate seas sellel sajandil ELiga ühinenud riikidest, vaid et olime ka mõnest «vana Euroopa» riigist mitme näitaja poolest mööda läinud.

Lisaks peame tunnistama ka seda, et me pole saanud hakkama põhiseaduse preambula oluliseima nõude tagamisega, milleks on Eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade.

Rahvuslike huvide arvestamisega on kehvasti

Tagasi vaadates ei saa vist vaielda, et alguses läks meil paljudest teistest majanduses paremini seepärast, et toimisime vastavalt Milton Friedmani soovitusele ja muude ressursside puudumisel võtsime kasutusele vabaduse kui meile ainsa kättesaadava ressursi.

Paraku edenesime vabadusele ja turujõududele toetudes meile hetkel kõige olulisematena tunduvates valdkondades nii rahuldavate tulemustega, et meil tekkis ettekujutus, et me võimegi oma edasiseks arenguks valida kõige lihtsama tee ja lasta elus kõigel pea igas punktis vabaduse ja «turujõududele» panustamise sildi all oma teed minna.

Paraku läks nii, et kui esimestel kümnenditel kannatas meil seetõttu üksnes sotsiaalvaldkond, siis täna takistavad toona sotsiaalalal ja institutsioonides tekkinud lüngad ja puudused ka majanduse arengut.

Nii näiteks ei piisa tingitult möödunud kümnendite madalast sündimusest uut tööjõudu, kuid tekkivat probleemi oli võimalik aastakümneid ignoreerida, sest tööjõu turg tajub muutusi demograafias alles mitmekümne aastase viiteajaga. Ka on meie ettevõtjad meile omase «vabadusest» arusaamise tõttu pidevalt kannatanud oskustööjõu puuduse all, sest meie haridus ja majandus on saanud areneda mööda erinevaid radu.

Lisaks pole meie ettekujutus turujõudude toimest lasknud meil tõsiselt mõelda sellistele tüütutele asjadele nagu rahvuslikud huvid ja veel vähem arvestada nendega meie õigusloomes.

Tulemuseks saime bürokraatia, mis sai lähtuda iseenda huvidest ja sisemisest tegevusloogikast, aga mitte rahvuslikest huvidest ja maailmas toimuvast. Institutsioonid, millega ei olda rahul ja mille tegemisi ei mõista ei ettevõtjad ega ka rahvas ning millele arenguprobleemide lahendamisel loota pole mõtet.

Institutsiooniline võimekus ei tähenda ainult tasakaalus eelarvet ja väikest riigivõlga

Institutsiooniline suutlikkus ei tähenda ju ainult tasakaalus eelarvet ja väikest riigivõlga ja avalikku sektorit, vaid arenguks soodsate tingimuste loomist. Paraku ei saa ükski institutsioon valitsusülese meeskonnatööta suurt midagi ette võtta, kuni on arusaadavalt määratlemata meie rahvuslikud huvid, pole loodud ettekujututust nende saavutamise teest, pole kokku lepitud selles, mis on riigi, üksikisiku ja ettevõtja kohus. See on: kes mille eest ja kuidas maksab?

Ehk kujundlikumalt: sümfoonia esitamiseks ei piisa nootide, pillide ja pillimeeste olemasolust. On vaja veel partituuri ja võimalikult head dirigenti.

Senisest majanduslikult edukast Eestist saanud Euroopa Liidus ainuke juba kolmandat aastat langustrendis olev riik.

Paraku näeks partituuri lugeda mõistev dirigent, et isegi siis, kui bürokraatlikult, korralike analüüsideta korraldatav rohepööre ja meie senised tegematajätmised tekitavad lisa meie eluga kohati üpris viletsalt haakuvale ja bürokraatlikule õigusruumile, on enamik majandusprobleemidest aruka pealehakkamise korral siiski keskpikas perspektiivis lahendatavad. Aga sotsiaalvaldkondades, eriti demograafias, institutsioonilise võimekuse arendamisel ja regionaalpoliitikas on olukord tunduvalt keerulisem, kohati isegi katastroofiline.

Kuigi me ei ole praeguse seisuga majanduses rahul, pole siin midagi pöördumatult halvasti läinud. On vaja, et nii nagu ettevõtjad ja inimesed peavad kogu aeg uue reaalsusega kohanema, peab seda tegema meie institutsiooniline ja õiguslik raamistik.

Me ei ole suutnud järge pidada maailmas toimuvatel muutustel

Meie viimase aja majandusprobleem eeskätt sündis ju sellest, et Eestis peeti aksioomiks, et globaliseerumise ja liberaliseerimine jätkuvad ega peetud vajalikuks teistsugustele võimalustele mõelda. Me ei tahtnud tunnistada, et maailm pole kunagi olnud nii liberaalne, kui meile oleks meeldinud ning et juba paarkümmend aastat tagasi hakati regulatsioone maailmas selektiivsemaks muutma. Veel vähem mõtlesime me sellele, kuidas toimuvaid muutusi enda kasuks ära kasutada. Kasvõi mõtteharjutusena.

Me ei taha seda teha praegugi ja sellel on oma hind. Kuigi praegu ei lähe paljudel maadel majanduses kuigi hästi, on just senisest majanduslikult edukast Eestist saanud Euroopa Liidus ainuke juba kolmandat aastat langustrendis olev riik.

On iseloomulik, et otsime oma hädade põhjust väiksuses, naabrite kehvas majandusseisus jne, kuid mitte selles, et oleme ise millestki valesti aru saanud või valesti teinud. Et maailm ja selle areng on alati olnud natuke teistsugune kui meie aksioomid väitsid.

Häda on ju selles, et kuigi liberaalne turumajandus soodustab maailma majandusarengut tervikune, ei tee ta seda igal ajal ja kohal ühteviisi, mistõttu enamik riike püüab sellega oma majanduspoliitika tegemisel arvestada. Nägime ju kuidas Covid ja energiakriis pani riike üldtunnustatud ideaale ja maailma kui tervikut unustama.

Rikkaks saamise valem seisneb eesmärgipärases majanduspoliitikas

Aga seda, et kuidas riigid satuvad vaba majanduse tingimustes vältimatult Thucydidese lõksu, võime jälgida möödunud aastatuhandel alates Hansa Liidust ja Itaalia linnriikidest kuni tänase päevani välja.

Alati on kuskilt ilmunud/tekkinud selline tõusev jõud, kes suudab kehtivaid mängureegleid teistest edukamalt ära kasutada või neid ignoreerides edu saavutada.

Ka seekord ei läinud teisiti, sest vaevalt tosin aastat liberaliseerumise ja globaliseerumise kursil püsinud maailmas hakati selle sajandi esimestel aastatel jätkuva liberaliseerumise asemel erinevatel ettekäänetel või põhjustel kaupade ja kapitali vabale liikumisele tõkkeid püstitama. Neile toob lisa oluline, kuid hilinenud rohepööre, mida lisaks keskkonnahoiule on hakatud täiesti ilmselt nagu kauplemisvabadustki, kasutama huvigruppide huvides muul otstarbel kui keskkonna hoiuks.

Reaalses maailmas pole ju ükski riik, sealhulgas ka Inglismaa, rikkaks saanud ilma, et ta oleks rakendanud eesmärgipärast kaubandus- ja tööstuspoliitikat

Meil tuleb tõdeda, et meil on läinud teistest halvemini siiski peamiselt selle pärast, et meil on kodutöö pikka aega tegemata. Poleks olnud vaja muud, kui lisaks Adam Smithi «Rahvaste rikkusele» tutvuda ka Friedrch Listi kuuskümmend aastat hiljem ilmunud raamatuga «The National System of Political Economy», kus List muu hulgas analüüsis inglaste praktiliste tegevuste ja saavutuste põhjal ka Smithi teoreetiliste seisukohtade paikapidavust.

Reaalses maailmas pole ju ükski riik, sealhulgas ka Inglismaa, rikkaks saanud ilma, et ta oleks rakendanud eesmärgipärast kaubandus- ja tööstuspoliitikat ja seda sõltuvalt olukorrast muutnud. Peale Inglismaa on läbi ajaloo nii toiminud ja saanud rikkaks ka kõik majanduslikult edukad riigid ja suurvõimud kuni Korea ja Singapurini välja.

Loogika on siin ju väga lihtne: alustaval ettevõtlusel on arenenud ettevõtlusega sama raske võistelda kui noorel, alustaval kärbeskaalu poksijal raskekaalu meistriga. Ka Inglismaa ise tõusis endale «ebasoodsat» proteksionistlikku majanduspoliitikat ajades «Rahvaste rikkuse» ilmumisele järgnenud kuuekümne aasta jooksul maailmamajanduses sellisele domineerivale positsioonile kuhu rahu tingimustes pole keegi suutnud tõusta.

Lõpuks pole ka USA ja Hiina tehnoloogialases konfliktis midagi enneolematut: maailmas on valitseva ja tõusva majandusjõu vahel alati konfliktid tekkinud.

Paraku aitab Listi raamat meil maailma üksnes mõista, kuid ei sobi meile otseseks kasutusjuhendiks. Kuid meil oleks kasu sellestki, kui oskaksime näha ja mõtestada seda, mida teevad teised ning teha vahet poliitika tegemise ja poliitikast rääkimise vahel. Et me näiteks ei kipuks ameeriklastele selgitama, et nad saavad oma rahvuslikest huvidest valesti aru.

Meie tänane probleem ei tulenegi niivõrd sellest, et maailmamajandus areneb praegu mõne protsendikümnendiku aeglasemalt kui keskmiselt, vaid sellest, et me näeme maailma mõnevõrra teistsugusena kui see tegelikult on ja millegipärast loodame oma idealiseeritud maailmapildist lähtuva poliitika abil reaalses majandustegevuses edu saavutada.

Seega on meie kõige suuremaks raskuseks mistahes probleemi tajumisel ja sellele lahenduse leidmisel «suure pildi» puudulik tajumine, teatav isoleeritus reaalsusest kodus ja maailmas ning selle puudumisel toetumine loosungitele.

Me ei oska lugeda statistilisi andmeid, laseme end eksitada keskmistest näitajatest, mis juba põhimõtteliselt ei saa haakuda ühelgi maal või hetkel toimuvaga.

Me ei oska lugeda statistilisi andmeid, laseme end eksitada keskmistest näitajatest, mis juba põhimõtteliselt ei saa haakuda ühelgi maal või hetkel toimuvaga. Või mis veel halvem, otsime konkreetset konteksti arvestamata maailmast ja ajaloost neid momente, mis toetaks neid lihtsustatud põhimõtteid, mida oleme oma elukorraldusel aluseks võtnud. Me ei hooli üldse, et maailm on kiires muutumises ja seda mitte üksnes majanduses.

Ja nii, ilma tegelikule olukorrale vajalikku tähelepanu pööramata oleme me lihtsalt püüdnud olla mõnes mõttes kõige liberaalsemad, teises küsimuses kõige konservatiivsemad ning nüüd kõige rohelisemad, ilma et me küsiks, mida see meile maksma läheb.

Kõige dramaatilisemal kujul paistab suure pildi tajumise puudulikkus meil selles, et oleme pidevalt mures kolmandat aastat kestva majanduse paariprotsendilise languse pärast, aga samal ajal ei ole fakt, et eestlaste rahvaarv on juba kolmandat aastakümmet languses, millest väljatulek on kas äärmiselt raske ja kulukas, meid ärgitanud tõstma sündimuse teemat lahendamist vajavate probleemide hulka. Ei Riigikogus, ei valitsuses, ega ka avalikkuses.

Tõsi, tegu on aeglasemalt kulgeva ja veel raskemini tajutava protsessiga kui maailma senise liberaalse majanduskorra asendumisel protektsionistlikumaga, kuid see-eest on see hästi dokumenteeritud ja mõõdetav.

Meie suurim murekoht pole majandus, vaid demograafia

Faktid on hirmutavad: kui 1990. aastal sündis 14751 eestlast, siis 2022. aastal 40% vähem – 8947. Möödunud aastal tõenäoliselt veel 700 võrra vähem. Siit lähtudes pole raske näha, kui palju meid, see on eestlasi, saab olema järgmiste, keskmiselt kolmekümne aasta pikkusete põlvkondade lõpul, kui meie elus midagi väga oluliselt ei muutu.

Sajandi keskel (2053. aastal) sünnib siis aastas tõenäoliselt vähem kui viis tuhat eestlast ja sajandi viimase veerandi alguses, see on kuuekümne aasta pärast, siis kui tänavu esimesse klassi läinud kümme tuhat eestlast on jõudnud pensioniikka, alla kolme tuhande.

Selline sündimus tähendab ka seda, et sajandi lõpus moodustavad eestlased siin kuni 65 aasta vanuses elavatest inimestest mitte enam kui 30%. Et siis ei ole Eesti enam eestlaste maa selle sõna otseses tähenduses.

Meil pole rahvaarvuga probleemi, küsimärgi all on hoopis rahvuse tulevik.

Tänases olukorras on täiesti lubamatu end jätkuvalt petta rahvaarvu kohta käivate arvudega. Me pole ju kunagi kartnud, et meie maa tühjaks jääb. Mure on olnud teisesuunaline – siia on soovinud liiga paljud tulla. Ka Euroopa Liidus elab kümneid miljoneid tööjõulises eas inimesi, kellele Eesti näib piisavalt sobiva töötamise kohana. Vähemalt lühiajaliselt. Rahvaarvu ja sündimuse dünaamika võivad tähendada täiesti erinevaid asju ja seda nad praegu tähendavadki. Meil pole rahvaarvuga probleemi, küsimärgi all on hoopis rahvuse tulevik.

Peame arvestama, et ka ainult ühe põlvkonnaga omaks võetud väärtussüsteemi ja peremudelit, mille tulemusel sünnib meil naise kohta keskmiselt 1,5 last, saab olema äärmiselt keerukas ja kulukas muuta. Maailmas ringi vaadates näeme, et kiiret majanduslikku edu taotlevates ühiskondades võib sündimus langeda ka väiksemaks kui üks laps naise kohta ning et ka edukates ühiskondades (erandiks on siin Island), pole sündimust rahvastiku taastoote tasemel kusagil suudetud hoida.

Meie olukorra dramaatilisus seisneb aga selles, et praeguse sündimuse dünaamika säilimine tähendab ühe miljoni suuruse rahvuse pöördumatut hääbumist vaid ühe sajandi jooksul ning et mingit juttu eesti rahva, keele ja kultuuri kestmisest läbi aegade, kui me kohe midagi otsustavat ette ei võta, enam olla ei saa. Oleme niigi kakskümmend rahvuse säilimise jaoks väärtuslikku aastat kasutamata jätnud.

Me ei saa aru oma valikutest ja nende tagajärgedest

Just sellisest lähtekohast tulebki meil täna oma rahvastiku, majanduse, sotsiaalkindlustuse ja hariduse tajumisel ja korraldamisel alustada. See on reaalsus, mida tagantjärgi muuta ei saa ja tuleb aru saada, et olukorra päästmiseks ei piisa planeerimisest lähtudes eelmise aasta tasemest, loodetavast majanduskasvust või langusest ega ka riigieelarve Exceli tasakaalustamisest.

Seni oleme selle asemel, et näha terviklikku pilti ja sealt tulenevaid väljakutseid, tegelenud riigi tegevuste planeerimisel aastakümneid musta kassi püüdmisega pimedast toast. Pole me ju siiani suvatsenud oma eelarvet läbipaistvaks, see on arusaadavaks muuta. Me ei tea, mida olemasoleva rahaga tehakse ega ka seda, miks üks või teine valik on tehtud ja kuhu need valikud meid välja viivad. Veel vähem saame me kindlad olla selles, et me oleme ühe või teise eesmärgi saavutamiseks valinud kõige ratsionaalsema viisi.

Akadeemik Aaviksoo hariduskulude uuring ja selleks tekkinud vajadus on musternäidis meie avaliku sektori võimekusest. Pool sajandit tagasi oli mul võimalik saada oma kursusekaaslaselt, kelle ainukeseks arvutusmasinaks oli algul arvelaud ja hiljem klahvarvuti, teada mistahes külakooli mistahes kulutuste suuruse mistahes artiklite lõikes, aga ka õpetajate arvu, nende koormuse, õpilaste ja klasside (sealhulgas liitklasside) arvu jne, et neid andmeid siis maakondade lõikes omavahel võrrelda. Muuseas, ta oli rahandusministeeriumis ainuke, kes tegeles üldhariduskoolide finantsidega.

Aga kui me ei ole aastakümnete jooksul osanud, suutnud või pidanud vajalikuks oma koolivõrku optimeerida, kuidas võime siis loota, et samasugustel põhimõtetel töötavad institutsioonid saavad hakkama rohepöörde aruka korraldamisega või bürokraatia võrku mässidud ettevõtlusele vabama tegevusruumi andmisega.

On ju raske ette kujutada konkurentsivõimelise hinnaga energeetika arengut, kui meil pole poliitika tasemel aru saadud, et tuule hind ja elektri hind on üpris erinevad asjad; kui me ei saa aru, et ainus vahe metaani tekkimisel rohust siis, kui ta on veise maost läbi käinud või siis, kui hein heinamaal kõduneb, tekib sellest, et pärast maost läbi käimist on hein kasutatav orgaanilise väetisena ning vähendab seeläbi vajadust mineraalsete väetiste järele.

Aga selleks, et edasi minna, tuleb meil aru saada, et need ajad, kui saame lihtsate, üldtuntud majanduslike initsiatiivide abil saavutada tosina aasta jooksul keskmiselt 8% suurust majanduskasvu, nagu saime aastatel 1996-2007, on meie tänasel arengutasemel võimatu ja et meil tuleb nüüd ka aastatel 2012-2019 saavutatud keskmiselt 3,2% suuruse majanduskasvu hoidmiseks pidevalt genereerida ideid, mis võimaldaks selle kolme protsendi suuruse kasvu protsendikümnendike haaval erinevatest kohtadest kokku korjata. Tänaseks oleme kõik hõbekuulid ära kasutanud ning nende otsimisele pole mõtet aega ja ressursse kulutada.

Heido Vitsur

LHV majandusekspert

Arvamuslugu ilmus 19. aprilli Postimehes.