2015. aasta 12. detsembril nõustusid Prantsusmaa pealinnas Pariisis esimest korda ajaloos pea kõik maailma riigid – kokku 193 erinevat riiki –, et kliimapoliitikas on vaja astuda suuri samme ning kasvuhoonegaaside õhku paiskamist esiteks suurelt vähendada ja seejärel lõpetada. Eesmärk oli võrreldes inimtekkelise tööstusaja algusega 19. sajandi lõpus mitte lasta maakeral soojeneda rohkem kui 1,5 kraadi. Selleks lubati agressiivselt oma CO2 emissioone vähendada – aastaks 2030 ca poole võrra ning aastaks 2050 juba täies ulatuses ehk jõuda netos null-emissioonideni.
Kus me täna tegelikult oleme? ÜRO kodulehe „neto-null“ alamlehelt saab lugeda, et võrreldes 2010. aasta tasemega on kasvuhoonegaaside emissioonid tänaseks tõusnud ca +9%, kuigi juba 2030. aastaks peaksime olema neid algse plaani järgi vähendanud –45%. Isegi teaduskauge lihtkodanik saab aru, et 5–6 aastaga ei ole võimalik +9% pealt –45% peale liikuda. Milline on tagajärg? Jaanuar 2024 tähistas esimest korda ajaloos, mil aastase mõõtmisperioodi jooksul ületas keskmine temperatuur tööstusrevolutsiooni aja eelset temperatuuri täpselt 1,5 kraadi võrra. Oleme aastal 2024 kohas, kuhu lootsime välja jõuda aastaks 2050. Ja kuust kuusse jätkuvad uute kuumarekordite registreerimised.
Rohepööre on tehnoloogilise progressi paratamatus
Juuni alguses käisin Saksamaal Münchenis Bloombergi korraldatud rohekonverentsil ning New Energy 2024 värske aastaraporti tutvustamisel. Bloomberg on finantssektoris väga levinud platvorm, mis leidub iga panga ja varahalduri vähemalt mõnes arvutis. Tänaseks on nad üles ehitanud mitmesajast liikmest koosneva analüüsitiimi, kes jälgib rohepöörde progressi, selle edusamme ja puudujääke, käimasolevaid ja tulevasi roheprojekte, prognoositavat investeeringute mahtu ja kõike muud sellega seonduvat.
Nende sõnum oli võrdlemisi lihtne. Esiteks – oleme jõuliselt rohepöördesse küll sisse liikunud, kuid algus on olnud vajalikust tempost väiksem ning 2050. aastaks seatud neto-null eesmärk on tänase teadmise põhjal juba pigem ebarealistlik. Planeet soojeneb väga suure tõenäosusega oluliselt rohkem kui 1,5 kraadi. Nende prognooside järgi on täna lootus soojenemine pidama saada kuskil 2,5 ja 3,0 kraadi vahel, kui üleminek rohemajandusele jäetakse turujõududele ilma riigipoolsete stiimulmeetmeteta ehk nn rohemajandusele loomuliku ülemineku mudeli korral.
Allikas: BloombergNEF NEW Energy Outlook 2024 – CO2 õhku paisatav kogus valdkondade kaupa.
Rohemajandusele loomuliku ülemineku mudel = Economic Transition Scenario
Neto-null 2050 mudel = Net Zero Scenario
Teiseks – rohepööre on olemuslikult järjekordne tehnoloogiline progress, mida ei ole võimalik peatada. Meil on võimalik seda riigi käskude ja keeldudega kiirendada või aeglustada, kuid see tuleb niikuinii, sest kokkuvõttes tehnoloogia areneb selles suunas tohutu kiirusega. Nii nagu kunagi oli mõnele armas ja südamelähedane auruvedur, on seda täna paljudele sisepõlemismootoriga masin. Ometi auruvedureid enam rööbastel sõitmas ei näe, sest parem tehnoloogia tuli peale. Praegu on iga aastaga üha enam inimesi eelistamas sisepõlemismootoritega masinatele elektrisõidukeid. Miks? Kvaliteet läheb paremaks, hind odavamaks, sõidumugavus on suurem, kiirendus on parem, hooldus on odavam. Lühidalt – tavapärane tehnoloogiline progress, mis ootab veel suurtesse massidesse jõudmiseks ühikuhinna langemist, kuid siin on Hiina autotootjad juba väga suure edumaa sisse saanud ning odavamad elektrisõidukid on turule jõudmas. Hiinast on saanud loetud aastatega maailma suurim autode eksportija. Hiina BYDi autotootja aktsiad kuuluvad ka LHV Roheliste penisonifondide portfelli.
Elektrifitseerime kõike
Kui täna investeeritakse fossiilkütustesse veel sama palju raha kui taastuvenergiasse, siis selle aastakümne lõpuks peaks see suhe olema 1:1 asemel 1:3, st aasta aastalt liigub üha rohkem raha just rohelistesse tehnoloogiatesse. Rohepöörde ajalist järjestust otsides on see umbes selline – esimesena muutub rohelisemaks elektritootmine ja seda võimaldav elektrivõrk. Aastaks 2050 on taastuvenergia 15%line osakaal tõusnud maailma elektrivõrgus 70% peale:
Allikas: BloombergNEF
Sellele järgneb aja jooksul amortiseeruva sõidukipargi loomulik väljavahetamine särtsuautode vastu. Seejärel väheneb hoonete energiatarbimise jalajälg nii uute karmistunud ehitusnõuete kui olemasoleva hoonefondi renoveerimiste läbi. Viimasena jõuab rohepööre kohale tööstussektorisse, kus seda on kõige keerulisem ja kulukam implementeerida.
Päikeseenergia on tänaseks üks odavamaid saadaolevaid energialiike. Seetõttu ollakse täna üle maailma massiliselt päikeseenergia võimsusi juurde lisamas. Maailma majandused ei kohane võrku lisanduva „ajutise“ ja „hüpliku“ odava energia pakkumisega nii kiiresti, kuid aja jooksul see muutub. Elektriautod, mis 90+% ajast seisavad niisama, saab rakendada võrgus elektrit tarbima ajal, mil seda on rohkem ja mil see on odavam. Katlamajad, äri- ja eluhoonete küttesüsteemid ja erinevad salvestustehnoloogiad saab seada tarbimisrežiimile siis, kui energiat on pakkumises üle ja välja lülitada siis, kui seda on puudu. Selle stabiliseeriva poole ehitamine energiavõrku võtab oluliselt rohkem aega, kui uute päikeseparkide püstitamine, kuid ka see on tulemas. 2024. aastal näeme päikeseenergiasektoris enam kui 30%list mahtude kasvu ning mahtude kasv jätkub selle aastakümne järgnevatelgi aastatel.
Allikas: BloombergNEF
Just elektrifitseerimises peitub tänase rohepöörde võti. Elektrisüsteemi on koostöös erinevate salvestuslahendustega võimalik kõige lihtsamini rohelise elektri peale pea täielikult üle viia. Seega, mida on võimalik elektrifitseerida, tuleb ka elektrifitseerida. Elektriautode tootmise ja taastuvenergia võimsuste ülesehitamise kõrval ootavad just elektrivõrke järgmistel aastakümnetel ees väga suured investeeringud:
Allikas: BloombergNEF
Mis saab tööstusest, mida on keeruline elektrifitseerida?
Mida elektrifitseerida ei saa, selle jaoks on olemas kallimad rohelised lahendused – eelkõige süsiniku kinni püüdmine ja vanadesse mere alustesse nafta- ja gaasimaardlatesse hoiustamine, vesinikutehnoloogia kasutamine või bioenergia rakendamine. Kuid neil kõigil on omad miinused ja esimeses faasis on odavam ja lihtsam olemasolevaid tootmisprotsesse muuta võimalikult energiaefektiivseks ja puhtaks renoveerimiste ja tehnoloogiliste kaasajastamistega. Kuid ka tööstuse jaoks on pikemas plaanis olemas päris elus rakendatavad rohelisemad lahendused.
Näiteks alumiinimumi tootmine on juba täna 2/3 ulatuses elektrifitseeritud, seal on vaja lihtsalt võrgus olev elekter täies mahus roheliseks muuta. Kemikaalide tootmises on elektri osakaal ca veerand ning tsemendi ja terasetootmises alla 15%. Aastaks 2050 on võimalik keemiatööstuses ja tsemendi tootmises tõsta elektri osakaal kuni pooleni kogu tootmise energiavajadusest, kuid terase tootmises jääbki see ca 10% juurde. Tsemendi tootmises on tulevikus potentsiaali kasutada oluliselt rohkem bioenergiat ning terase tootmises vesinikku ning oma roll jääb kanda süsinikuheitmete kinni püüdmisel.
Tegelikult on lahendused pea kõige jaoks olemas. Küsimus on lihtsalt, kas me tahame nende uute ja puhtamate tehnoloogiate kasutuselevõttu kiirendada või laseme turujõududel teha oma tööd ja lepime, et see muutus leiab ühel hetkel aset nii või naa, lihtsalt meie elukeskkond siin planeedil muutub fossiilkütuste massilise põletamise ja tööstuste poolt üle sajandi pea tasuta kasutatud õhu reostamise õiguse kasutamise tagajärjel tõenäoliselt vahepeal jupp maad kuumemaks ja ebastabiilsemaks.
Täielikku üleminekut rohemajandusele ei jõuta 2050. aastaks ära teha
Äsja toimunud Euroopa parlamendi valimistel said rohelised erakonnad eelmiste valimistega võrreldes vähem kohti ning nii mõnigi on avaldanud arvamust, et see võib tähendada maailma rohepöörde lõppu. Ma ei saaks selle seisukohaga rohkem mitte nõustuda. Euroopas on täna käimas suur sõda ning julgeolek on hetkel hirm number üks. Rohepöördele on vajalik esmane hoog sisse antud ning pall veerema pandud, seda enam seisma panna ei saa ei Euroopas, USAs ega Hiinas. Ja seda, et maakera elukeskkond muutuks päriselt hirmuks number üks, ei soovi ükski riik ega selle elanik ei põhjas, lõunas, läänes ega idas.
Rohepööre liigub võimsate sammudega edasi, kuid peame harjuma mõttega, et selle transformatsiooni lõpp-punkt ei saabu 2050. aastal, vaid suure tõenäosusega hiljem, sest me lihtsalt ei jõua enne seda kõike vajalikku ära muuta.
Joel Kukemelk
LHV Pensionifond Roheline ja Roheline III fondijuht
LHV Varahalduse juhatuse liige