Passiivselt juhitud pensionifondide vastandamine aktiivselt juhitud fondidele on muutunud viimasel ajal üsna populaarseks. Samas pole sellisel vastandamisel mingit mõtet, sest ei saa öelda, et üks on õige ja teine vale, vaid tegu on erinevate investeerimisstrateegiatega, mille tugevused avalduvad erinevalt.
Passiivselt juhitud indeksifondi üks plusse on madalad tasud, mis tulenevad sellest, et kogu fondi vara on suunatud indeksitesse. Need omakorda peegeldavad aktsiaturu liikumist, seega puudub vajadus kaasata oma ala tippspetsialiste erinevaid valdkondi puudutavate riskide hindamiseks. Viimased aasta-poolteist on olnud turgudel ilusa tõusu aeg ning seepärast võib tekkida tunne, et see ongi ainuõige investeerimisviis.
Ajalugu näitab muud
Ajalugu näitab, et nii lihtne see siiski ei ole. Tegelikkuses on väga palju mitmevaralisi aktiivselt juhitud fonde, mis edestavad pikaajalise tootluse poolest passiivselt juhitud indeksfonde. Näiteks investeeringute hajutamisel sageli kasutatav maailmakuulsa mudeli aluseks olev Yale’i ülikooli fond on näidanud pea 40 aasta peale keskmist tootlust 13,7% aastas.
Nagu elus ikka, leiab kindlasti ka vastupidiseid näiteid, aga üldiselt saab mitmevaraliste fondide puhul pikaajalisest tootlusest rääkida siiski reeglina kahekohalistes protsendi-numbrites. Sellise tootluse saladuseks on suuresti riskide hajutamine ehk pidev varaklasside jälgimine ja riskide hindamine ning õigel hetkel väljumine ja sisenemine.
Mitmevaralises fondis on mitmeid varaklasse nagu näiteks kohalik kinnisvara, mets, iduettevõtted, börsivälised ettevõtted jne. Kõik need varaklassid on erinevate riskide ja erinevate tootluse ootustega. Samuti muutub ajas see, milline neist on parasjagu rohkem fookuses. Näiteks on võlakirjad praegu märksa populaarsemad kui mõne aasta eest, sest nendest teenitav tootlus on teinud suure tõusu tulenevalt baasintressimäärade tõusust. Samuti pole me viimased pool aastat aktsiaid ostnud, pigem fookuses toorained ja kuld, sest antud varaklassid näitavad praeguses majandustsüklis oma tugevust.
Mujal maailmas levinud viis pensioni kogumiseks
Eesti pensionifondide mitmevaralised aktiivselt juhitud portfellid ei tee muu maailma praktikate mõttes midagi unikaalset. Samamoodi haldavad raha maailma kõige edukamate pensionisüsteemidega riigid nagu Soome, Kanada või USA. Nende riikide kogemus ütleb, et pika, aastakümneid kestva investeerimise juures pole mõtet olla ainult aktsiates, sest on palju vähemalt sama huvitavaid või isegi paremaid võimalusi raha kasvatamiseks.
Eestis tuleb arvestada, et näiteks II sambasse on saanud raha paigutada vaid veidi üle kahekümne aasta. See tähendab muuhulgas seda, et sinna raha paigutanud mitmevaraliste fondide tulemuslikkuse kohta lõplike hinnangute andmiseks on veel selgelt vara – üldiselt nähakse pensioniks kogumist ca 40-aastase investeeringuna.
Ajakirjandusest võib sageli lugeda jõukamate inimeste kirjeldusi oma vara haldamisest – natuke on kinnisvara, veidi on otse ettevõtetele laenu antud, omatakse aktsiaportfelli ja muid endale meeldivaid investeeringuid. Mitmevaraline fond teeb seda sama, paigutades raha erinevatesse varaklassidesse, kuhu tavainimene ise väikeste summadega muidu ligi ei pääse.
Kui aktsiaturud langevad, siis teeb mitmevaralise fondi puhul mõni muu varaklass oma oodatud töö ära. Olgu selleks siis kinnisvara, mets, erakapitaliinvesteeringud või võlakirjad. Tootlus tuleb koju, olenemata sellest, mis ümberringi toimub. See ongi mitmevaralise fondi investeerimisstrateegia peamine mõte. Seega erinevate strateegiate vastandumise asemel on oluline mõista mõlemat kunsti ning meenutada, et lõpuks on alati selle ilu vaataja silmades.
Arvamuslugu ilmus 14. juuli Postimehes.
Kristo Oidermaa
Fondijuht