Säästmise ja investeerimise pikal teekonnal seisab ees rohkelt kraave, millest paljusid kaevama iseendale oma sisemise heitluse tõttu. Kuid ühe eksimuse kõrval kahvatuvad kõik ülejäänud möödalaskmised.
Öeldakse, et investeerimisel oleme enda suurimad vaenlased, kuna laseme emotsioonidel võtta lihtsasti võimust ratsionaalse mõtlemisvõime üle, mis viib paljudes olukordades kahjulike otsusteni, olgu selleks mõne aktsia järel teistega koos tormamine, paanikas müümine lühiajaliste korrektsioonide ajal või armumine ühte ideesse, ignoreerides muud informatsiooni.
Nende rehade otsa astumine on kohati paratamatu ja loodetavasti õpitakse eksimustest kiiresti. Kuid ühte viga sinu tuleviku finantsseis andeks ei anna – selleks on säästmise ja investeerimise edasilükkamine. 40ndates eluaastates alustades võib pensionipõlveks lõpuks koguda arvestatava summa, aga see saab olema kordades väiksem tulemusest, kui raha hakatakse kõrvale panema juba 20ndates eluaastates.
Kujutame ette olukorda, kus Eesti keskmist palka teenival inimesel on jäänud pensionini 40 aastat ning ta kavatseb 10% oma sissetulekust säästa. Loomulikult tuleb kogu selle pika aja peale arvestada ka palgakasvuga. Viimase kümne aastaga on keskmine brutopalk teinud Eestis märkimisväärse tõusu, kerkides 725 eurolt 1221 eurole ehk keskmiselt 5% aastas. Oletame, et nõnda kiiresti palk edasi ei tõuse, kuid jääb siiski kasvama keskmiselt 3% aastas, mis tähendab seda, et 40 aasta pärast võiks maksukoormuse samaks jäädes netopalk kuus olla ligi 3000 eurot. Seega suurenevad aastatega ka nominaalsed summad, mida palgast säästetakse.
Kui praegu jääb keskmine netopalk 1040 euro juurde ning võtame eesmärgiks säästa sellest 10% ja nõnda järgmised 40 aastat järjest, koguneb antud pika perioodi lõpuks kontole 86 tuhat eurot.
Arvestama peame ka inflatsiooniga. Oletame, et praegune 3% inflatsioon taandub Eestis pika aja peale 2% juurde, kus Euroopa Keskpank seda soovib hoida. See tähendab, et reaalne palk jääb kasvama 1% aastas, mis kokkuvõttes ikkagi suurendab meie ostujõudu. 40 aasta peale sööb aga 2% inflatsioon lõpuks säästetud eurodest ära 55,4% ehk teisisõnu võib meil kontol olla 86 tuhat eurot, kuid arvestades tuleviku elukallidust, siis oleks see võrreldav olukorraga, kus meil oleks täna kontol 39 tuhat eurot.
Kas antud summa on kogu pensionipõlve peale ära jaotatuna suur või väike, võib igaüks ise otsustada, aga me saame väga palju kaasa aidata, et finantsvahendite maht kujuneks oluliselt mastaapsemaks.
Iga täiendav protsent lisatootlust, mida pakuvad finantsturud, mõjutab pika perioodi peale märgatavalt lõpptulemust. Võtame näiteks globaalse aktsiaturu, mis on halvematel aastatel kukkunud -40% ning parematel aastatel rõõmustanud investorid samasuguste tõusudega, kuid saavutanud viimase 40a peale keskmiselt siiski veidi üle 7% nominaalse tootluse. Arvestades juurde veel dividendid, kerkib tootlus 10% peale.
Oleme konservatiivsed ning eeldame, et tulevikus enam nõnda kiiret kasvu globaalsel aktsiaturul ei näe ja leppida tuleks 6% tootlusega aastas, kust on maha arvestatud ka tulumaks. Eeldame siingi, et palk jääb kasvama 3%, igakuisest sissetulekust säästame 10%, mida investeerime iga aasta alguses. 40 aasta möödudes on summa kasvanud 273 tuhande euroni ning isegi kui inflatsioon sööb aja jooksul raha ostujõust 55% (reaalne väärtus oleks 122 tuhat eurot), siis antud summat võib hinnata juba piisavaks (eesmärk võiks olla 10-15 aasta töötasu varumine pensionile mineku hetkeks).
Allikas: LHV
Kõige muserdavam võib pikaajalise raha kasvatamise juures olla seik, et esimese kümne aasta jooksul ei pruugi investeerimise efekt eriti silma paista. Kuid iga järgneva aastaga hakkab selgeks saama põhjus, miks on vaja alustada võimalikult varakult. Kui neljakümnendal aastal suudame tänu kasvanud palgale kõrvale panna juba 3600 eurot aastas, teenib investeeritud portfell sellele 12 kuuga täiendavat tulu ligi 15 000 eurot.
Alustades investeerimisega hilisemas eluetapis, kus pensionini jääb 30 aastat, kasvaks portfell muude tingimuste samaks jäädes 130 tuhande euroni (inflatsiooni arvestades 71 tuhande euroni). Kõigest 10aastane erinevus suurendab lõpptulemust pea kaks korda, mis näitab hästi seda, millist võimendavat efekti pikaajaline investeerimine säästudele omab.
Paraku kipub pensionipõlv noores eas olema viimane asi, millele mõeldakse, sest see aeg tundub olevat mägede taga. Tegelikkuses tuleks juba kahekümnendates eluaastates hakata kasvõi väikeseid summasid kohustuslikule teisele sambale lisaks investeerima, et ei peaks viimasel 10-20 aastal enne pensionile minekut higipull otsa ees säästma.