Kuigi Eestis on juba aastakümneid korratud, et meie majandusliku edu aluseks on korras rahandus, tundub praegu kõik vastupidi olevat: rahandus pole korras, aga paistab, et ilma majandust korda tegemata ei õnnestu meil rahandust korda saada.
Praegu toimuvat nähes on loomulik küsida, kuidas nimetada sellist olukorda rahanduses, kus rahandusminister saab alles järgmise aasta suvel enda üllatuseks teada, et eelmisel aastal jäi eelarve raha 750 miljoni euro ulatuses kasutamata, kuid meie rahandus on korraldatud nii, et teada saamaks, miks ja kus raha kasutamata jäi, võib kuluda palju aega. Või kuidas nimetada olukorda, kus kokkuhoiukohti otsides võeti kogemata raha ära sealt, kust seda ära võtta ei tahetudki, kuivõrd kärbete tegijad ei tajunud, mida üks või teine pakutud kärbe endaga kaasa võib tuua.
Kahjuks pole see veel kõik. Riigieelarve erikomisjon leiab, et kuivõrd möödunud aastal oli valitsuse kasutuses 18,7 miljardit eurot ja kulutati üksnes 16,5 miljardit, siis pidi kasutamata jääma mitte 750 miljonit, vaid 2200 miljonit, see on kolm korda rohkem raha, mille paiknemise ja tekkimise põhjuste kohta mingit teavet pole.
Vaatamata sellele, et kasutamata jäänud summa küündib ligikaudu viie protsendini meie sisetoodangust ja ületab enam kui kümne protsendi võrra avalikke kulutusi, arvan, et midagi skandaalset siit välja ei kooru ja et tegu on meie regulatsioonidest põhjustatud lüngaga.
Kuid ka ülaltoodud küsimustele vastust leidmata oleme keerulises olukorras: majandus on juba kolmandat aastat languses ja seni oleme üksnes aeg-ajalt saanud tunda rõõmu sellest, et languse tempo aeg-ajalt ka alanenud on. Lisaks langusele oleme raskustes ka seepärast, et valitsuse mistahes ettepanek «rahanduse korda tegemiseks» ei näi kummalegi - ettevõtjatele ja rahvale - sobivat.
Ja kuidas saakski ettevõtjatele sobida elektriaktsiisi 45 protsendi suurune tõus, kui meil kipub elektri hind lõpptarbijatele olema alatasa kõrgem kui meie kaubanduspartneritel või konkurentidel. Seejuures meil tegelikult ei teatagi, kuidas ja millistel tingimustel meie ettevõtjate konkurendid elektrit ostavad.
Kui ülaltoodule lisada veel teadmatus tulevikus ees ootavate võrgutasude suurenemise ulatuse suhtes, seitsme protsendi suurune kütuseaktsiisi kallinemine ning ka automaks ajal, kui pikaajaline surutis ja intresside tõus on taastumiseks vajalikud investeeringud paljudele ettevõtjatele vägagi problemaatiliseks muutnud.
Ja ega üksikisikudki paremas seisus ole. Nii on viimase kolme aasta 38 protsendi suuruses hinnatõusus oma osa käibemaksu määra suurendamisel, ning mis kasu on inimestel odavamast taastuvenergiast, kui selle odavnemisega kaasneb võrgutasude ja muu sellise teadmata suurusega kasv? Pealegi olukorras, kus paljudel hakkab niigi vähenenud ostujõudu vähendama ka kodualuse maa maksuvabastuse kaotamine ja maamaksu suurenemine ning mitmete seniste toetuste või soodustuste kadu.
Leevenduseks pakutakse seejuures üksnes maksuvaba miinimumi suurendamist ning «maksuküüru» kaotamist, koos kahe protsendi suuruse tulumaksumaksumäära ja maksuvaba miinimumi tõusuga.
See on ettevõtmine, millest on rohkem tüli kui kasu. Eelarvest läheb kaduma umbes pool miljardit ja umbes pooled töötajad võidavad midagi: mediaanpalga saajad euro või paar ja sealt tasapisi kasvavalt kuni saja euro suuruse võiduni kuskil 2100 euro suuruse kuusissetuleku juures, millest edasi hakkab maksumäära tõus saadud maksuvabastuse mõju pikkamisi «ära sööma».
Aastakümnete tegematajätmised on kuhjunud
Paraku on hetke karm tõde selline, et me võime kritiseerida valitsust palju tahes, meil tuleb suure osaga pakutust leppida, sest praegust ummikseisu pole põhjustanud üksnes hetkel või viimase kahe aasta jooksul tehtud vead. Nüüdsed raskused on siiski paljude aastate ja isegi aastakümnete tegemiste ja tegematajätmiste, sealhulgas ka meie jäikuse, ametlikus kõnepruugis stabiilsuse ebameeldiv, kuid loomulik tagajärg.
Oleme mingil määral eelnenud aastate edu ohvrid. Oleme ju aastakümneid saanud kinnitada ja kinnitanudki, et meile mitte ainult ei sobi lihtne ja muutumatu maksusüsteem, vaid ka seda, et täiendavate maksude järgi ei ole mingit vajadust, et pigem tuleks muudatustest rääkimine, veel enam nende tegemine, meie arengule kahjuks.
Põhimõtteliselt oleksime seda teed võinudki edasi minna, kui oleksime õigel ajal hakanud avameelselt rääkima, et sellise maksubaasi ja vananeva rahvastiku, kallineva arstiabi ja kasvavate haridusnõuete tõttu ei saa me tulevikus seniseid tasuta avalikke teenuseid inimestele enam endises mahus pakkuda ning et kui me tahame oma maksusüsteemi hoida sellisena, nagu ta on, tuleb hakata inimeste omaosalust kas hariduse-, tervishoiu- või sotsiaalkulutustes vastavalt vajadusele suurendama. Ning seejärel ka nii toimima.
Meie aga tegime hetkevõimalustest lähtudes ja tulevikuriske ignoreerides pika aja jooksul vastupidist: kõrgharidus muudeti tasuta hariduseks, vähendati niigi peaaegu olematut varamaksu, kohustuslikud maksed sotsiaalkindlustusse muudeti vabatahtlikuks, hakati üksikisiku tulumaksust vabastama ka neid, kellel seda üldse vaja ei oleks olnud...
Lisaks oleme kogu aeg tundnud üpris vähe huvi ka oma avaliku sektori suutlikkuse vastu. Tõsi, avalikkus tunneb küll pidevat huvi avaliku sektori palkade ja ametnike arvu vastu, kuid mitte eriti selle vastu, mida avalikus sektoris sisuliselt tehakse ja kui efektiivselt kulutatakse meil maksumaksja raha.
See aga tähendab, et olukorras, kus on vaja tagada iga euro ratsionaalset kasutamist, näeme peamist probleemi üksnes väikese osa valitsuse eelarve suuruses, aga mitte seal, kus kulutatakse lõviosa maksumaksja rahast.
Tänaseks on teravdatud pilgu alla sattunud haridusministeeriumi kulutused, kus vaatamata Euroopa Liidu ühele kõrgemale kulutuste tasemele SKT suhtes ei ole meil aastakümnete jooksul õnnestunud õpetajatele lubatud, kuid Euroopa mõistes siiski tagasihoidlikku palka maksma hakata.
Veel enam. Tundub, et kuigi meil on terve igavik räägitud, et meil ei jätku oskustöölisi, insenere ega õpetajaid, me pole tänaseni aru saanud, et meil kas ei jätku selliseid ökonomiste, kes lisaks vajalike kulutuste arvutamisele oskaks leida olemasolevale rahale kõige õigema/ ratsionaalsema rakenduse ja suudaks veenvalt välja tuua raha erineva kasutamise võimalikke tagajärgi, hinnata püstitatud eesmärkide saavutamise tegelikku tulemuslikkust, või me ei oska neid ratsionaalselt kasutada. Kuid ilma adekvaatse tagasisideta pole võimalik hinnata valitsemise tõhusust ja seda vajadusel korrigeerida.
On imelik, et me tunneme suurt huvi selle vastu, kas ühe või teise ettevõtmise puhul on arvestatud piisavalt keskkonnale, looduslikule mitmekesisusele tekitatud mõjudega, kuid näime tunduvalt vähem muretsevat seepärast, mida meie ettevõtmised inimestele või teatud piirkondadele kaasa võivad tuua. Keskkonnamõjude kohta me nõuame üksikasjalikke uuringuid, aga oma ettevõtmiste sotsiaalmajandusliku mõju selgitamiseks piisab sageli ka mõnest lausest eelnõu seletuskirjas.
Me ei tea, kas kulutused õigustavad end
Kuid lõppkokkuvõttes koonduvad ülaltoodud probleemid siiski ühte kohta - eelarve koostamise juurde. Täna ei ole meil parimagi tahtmise juures võimalik öelda, kas kulutused riigiaparaadile on õigustatud või mitte, kust võib kärpida ja kuhu on vaja raha juurde. Vaja on selgust ja selleks on vaja põhjalikult muuta eelarve koostamise korda. Ma ei ole kindel, et ka meil peab iga ministeerium tegema eelarve kulutusi selgitavaid taustamaterjale samasuguse detailsusega, nagu tehakse Saksamaal, kus võib välja lugeda isegi seda, mitu pastapliiatsit ühes või teises ministeeriumis saja töötaja kohta kavatsetakse järgneval eelarveaastal osta, kuid on selge, et meie eelarve seletuskiri on otsustamiseks täiesti ebapiisava detailsusega.
Alustada tuleks kõige raskemast, kuid kõige põhimõttelisemast küsimusest: kuidas edasi minna? Kas maksude või inimeste omaosaluse suurendamise teed. Euroopa liidu keskmisest 10 protsendipunkti, see on viiendiku võrra madalama maksukoormusega me Skandinaavia või Lääne-Euroopa tüüpi solidaarsusele tuginevat heaoluriiki praeguse hinnataseme ja väikese majanduskasvu juures enam mängida ei saa.
Rahandusministeeriumi prognoosidest välja paistev alaliseks jääma ja kasvama kippuv lõhe kindlaksmääratud avalike kulutuste ja võimalike maksutulude vahel räägib meid ees ootavatest probleemidest liiga selget keelt. Tuleb aru saada ka sellest, et puudujäävat raha valitsuse kulutuste kärpimisega katta pole võimalik.
Heido Vitsur
LHV majandusekspert
Arvamuslugu ilmus 12. juulil Postimehes.