Kui Mark Twain üle saja aasta tagasi «Kirjades maa pealt» pidas õigeks lasta inglil kirjutada: «Nende (inimeste) peas valitseb kohutav segadus mida nad ise uhkustades oma mõistuseks nimetavad – mistahes õigest faktist teevad nad ilmtingimata vale järelduse» ei mõelnud ta Eesti poliitikute peale. Kuid nagu elutark piibli Koguja juba aastatuhandeid tagasi tähele pani, ei ole midagi uut päikese all.
Mis siis meie majanduses ikkagi aset leiab?
Kas langus süveneb või on majandus hakanud taastuma? Faktid SKT, kui kõige üldisemaks peetava näitaja dünaamika kohta on sellised: 2022 I kvartal +3,2% ja 2023 aastal - 3,7%; 2022 II kvartal -0,65% ja sellel aastal täiendavalt - 3,96%; 2022 aasta III kvartal -2,44% ja sellel aastal - 2,46%.
Tõsi, viimane kukkumine oli väiksem kui eelmistel kvartalitel, kuid baasid, millega selle aasta tulemusi võrreldakse olid ka erinevad. Kuid kui kahe aasta kukkumised kokku liita paistab, et hõiskamiseks on veel vara: teises kvartalis kukkusime kahe aasta peale kokku 4,6% ja kolmandas kvartalis 4,9%.
Seega on hetkesis parimal juhul veel ebamäärane. Õnneks võib statistika andmebaasist leida veel selliseid fakte: augustis vähenes kaubavahetus viiendiku; augustis jätkus tööstustoodangu laiaulatuslik langus jne.
Seevastu on faktid tööpuuduse suuruse kohta üpris optimistlikud, eriti avalikus sektoris.
Ilmselt viimane asjaolu ongi üheks selgituseks, miks raskused tööstussektoris ja reaalmajanduses üldse, SKT numbrites veel kuigi reljeefselt välja ei paista.
Ja ega meil hinnatõusu dünaamika hindamisekski andmetest puudust ole. Seekord toetugem Eurostati andmebaasile.
Eurotsoonis oli oktoobrikuu THI väärtuseks 2,9% meie 5% vastu. Kuigi kogu Euroopa Liidu kohta keskmist THI polnud kokku arvutatud, võib eeldada, et see jääb väiksemaks kui 4%, sest nende kahe näitaja vahe pole viimasel ajal ühest protsendipunktist suurem olnud.
Tõsi, me ei ole oktoobrikuu THI järgi hinnates enam ei eurotsooni ega ka ELi punased laternad. Eurotsoonis oli THI Horvaatias 6,7%, Sloveenias 6,1%, Slovakkias 7,8%. Kuid samal ajal kui meil oktoobris hinnatõus kiirenes, naudivad leedu ja Läti, ( kellega aasta tagasi vaevlesime me üheksoos Eurooopa keskmist kaks korda ületava hinnatõusu käes) nüüd elu, kahe - kolme protsendi suuruse hindade kallinemise tingimustes.
Mis aga puutub meie ja Horvaatia, Sloveenia ja Slovakkia võrdlemisse, siis tasub meenutada, et siis kui meil olid hinnad kallinenud üle kahekümne protsendi, oli neil hinnad tõusnud vastavalt 7,1%, 14,5% ja 10,3%.
Lõpuks mõni sõna eurotsooni mitte kuuluvate riikide THIst. On tõsi, et Ungaris, Poolas, Tšehhis ja Rumeenias on viimase kuue kuu jooksul hinnatõus olnud tunduvalt, kuni kaks korda kiirem kui meil. Kuid just viimased kuus kuud, sest veel selle aasta mais kallinesid meil hinnad 11% ja sellist hinnatõusu nagu meil viimase kahe aasta jooksul kokku on olnud, annab Euroopas tänaseni tikutulega otsida.
Tähendab, kõik viimase kuu THI punased laternad, kuulugu nad eurotsooni või mitte, on alles poolel teel sinna kus meie juba ammu oleme, ehk teisti öeldes: meil on kõht kõrgete hindade pärast juba kauem kui aasta tühi olnud, aga neil hakkab kõht alles nüüd tühjaks minema.
On maitse asi, kas sellise hinnatõusuga, kui meil, kiidelda või mitte.
Kuid kui THIst või SKTst rääkides saab mustvalgelt määratleda kes halvem või kes parem, siis maksude puhul see nii ei ole. Kuigi meile on juba paar aastakümmet püütud sisendada, et meie maksusüsteem on maailma parim, mille tõenduseks on toodud ka kõrgeid kohti mitmetes edetabelites (mida tõeliselt edukad riigid kuigi tõsiselt ei võta) ei ole sellistel faktidel palju enam väärtust kui teadmisel, et päike tõuseb igal hommikul silmapiiri tagant taevasse ja õhtul kaob selle taha jälle ära.
Tegelikult on maksunduses alati õiged kaks asja
Esiteks, et kõik maksud tasub lõppkokkuvõttes tarbija ja teiseks – kõik maksud jaotavad rahvatulu ümber. Aga see, missuguses ulatuses ja kelle või mille huvides seda tehakse, sõltub väärtussüsteemist, valikutest, olukorra hindamisest ja tulevikuambitsioonidest.
Maailmas avatud silmadega ringi vaadates võib veenduda, valikuruum on siin hämmastavalt suur. Nii näiteks vaidleb väitele, et madal maksukoormus tuleb arengule kasuks, vastu Põhjamaade ja rikastest riikidest enamiku ajalugu. Samas võib Šveitsi, Singapuri või Korea näitel väita hoopis vastupidist. Samuti paistab ajaloost välja, et loosung: enne kui sotsiaalsele mõelda, tuleb rikkaks saada, eriti hästi paika ei pea. Nii näiteks olid Põhjamaad, eriti Soome, tänasest Eestist tunduvalt vaesemad kui nad heaoluriigi mudeli valisid ja pole kuulda, et nad selle pärast eriti õnnetud oleks, kuigi ka nemad makse maksta ei taha. Sõjajärgsel Saksamaal leiutati tasakaalu hoidmiseks isegi selline asi nagu sotsiaalne turumajandus.
Kuid maksudest rääkimisel tuleks siiski meeles pidada, et kaudsed maksud nagu käibemaks ja vähemal määral ka aktsiisid, on oma olemuselt regressiivsed, sest kuigi kõik inimesed maksavad neid makse võrdse määra järgi, võtavad kaudsed maksud väikese sissetulekuga inimeste tulust ära suurema osa kui rikkamatelt, sest rikkad kogu oma teenistust poodi ei vii, küll aga viivad vaesemad.
Teiseks tuleks aru saada ka sellest, et kaudseid makse makstakse reeglina iga kuu teenitavast palgast, mistõttu toob kaudsete maksude tõus alati kaasa kas kohe või mõningase viiteajaga surve palkade kasvuks, mis omakorda, muude tingimuste, näiteks tööviljakuse, samaks jäämise korral, toob kaasa tööjõu ühikukulu kasvu ja majanduse konkurentsivõime vähenemise.
Mis aga puutub Eesti üksikisiku tulumaksu, siis sellest räägitav ei mahu kuidagi mingigi loogika raamesse. Meile sisendatakse, et näiteks teise, ütleme 30% määraga astme lisamisel lajatatakse neile, kes teenivad, ütleme üle 2500 eurot kuus, selle eest, et nad viitsivad rohkem tööd teha, 30% suuruse maksukirvega. Tegelikult lajatatakse aga üksnes 2500 eurot ületavale teenistusele ja ka siin ei ole tundlikuks peetavaks marginaalseks maksumääraks 30% vaid ainult 10%. Samas aga ei nähta meil mingit lajatamist selles, kui maksuvaba miinimumi ületavale tulule lajatatakse marginaalse 20%ga ja ei nähta midagi halba ka selles, kui marginaalne maksumäär suureneb 22% le.
Kuid asi pole üksnes lajatamises vaid selles, et maksuvaba miinimumi tõstmine umbes poole mediaankeskmise tasemele on kõige kulukam ja mõttetum tulumaksusoodustus. Seda loomulikult muu maailma, mitte Eesti silmis, sest seeläbi toetatakse ka neid, kes toetamist üldse ei vaja. Aga kui eesmärgiks on jõukate toetamine, siis selleks maksuvaba miinimumi tõstmisest paremini maskeeritud ja lihtsamat vahendit on raske leida.
Kuid ülaltoodule vaatamata on maksudebatis kui mitte otsese vale, siis vähemalt orwelliliku sõnakasutuse ainuke näide olnud lugu kurikuulsast maksuküürust.
Kuigi meie praegune üksikisiku tulumaksusüsteem on maailmas enneolematu maksutehniline kimäär – proportsionaalse ja progresseeruva tulumaksumäära ristsugutis – ei muuda see asjaolu valet tõeks.
Esiteks seepärast, et Eesti tulumaksul pole kunagi, ka praegu, mingisugust küüru. Meil on nii efektiivne maksumäär (maksu ja tulu suhe) kogu aeg sujuvalt ilma küüruta progresseerunud. Enne maksuküüru aega nullist 19,99% ja pärast seda nullist 20%ni.
Jutt küürust on seda eksitavam veel seetõttu, et ka tulumaksu vabastuse kadumisel endal ei ole mingit küüru, vaid et vabastuse vähenemisega kaasnev täiendav maksukohustus kasvab ja sujuvalt ja ilma küüruta seni kuni vabastus täielikult ära kaob. Ainuke küüruga asi oli siin selle vabastuse suhtelise suuruse muutumise kõver millel maksukohustuse suhtes erilist tähtsust pole, kuid mida oli võimalik arvutada ja poliitikas kasutada.
Ja just sellele kõverale toetuski väide, et „maksuküür“ kahjustab eelkõige keskmise sissetulekuga inimesi. Tegelikkuses kaotasid maksuküüru tõttu kõige rohkem, ca 130 eurot kuus just need, kes teenisid üle 2200 euro, keskmise mediaanpalga saajad aga sellest poole vähem.
Kuid kõigele vaatamata läheks meil rohkem kriitilist meelt vaja hoopis oma majanduskeskkonna tõelise atraktiivsuse hindamisel. Oleme küll Maailmapanga Doing business indeksi järgi maailma tipus, sest näiteks on meil võimalik mõne minutiga asutada ettevõtet, meil on madalad maksud jne. Kuid mis kasu on asutatud ettevõttest ja madalatest maksudes, kui seda ei saa lokkava bürokraatia, viletsate teede, energia või tööjõu puudumise tõttu tegelikult rajama hakata.
Kirutud rohepööre
Aga kui rääkida rohepöörde kirumisest, tuleks kõigepealt vahet teha sellel, kas kirutakse tegemisi või tegemata jätmisi. Suurim kirumine toimub ju just tegemata jätmiste pärast ja on õige, et päris kindlasti ei saa siin näpuga ainult eelmise või praeguse valitsuse peale näidata. Häda on ju selles, et me oleme vähemalt viimase kümne aasta jooksul eelistanud muud ega pole oma tehnilisse infrastruktuuri ja energeetikasse piisavalt investeerinud. Samuti pole me mõelnud sellele, kuidas luua täiendavaid eeldusi nende investeeringute tegemiseks. Nii näiteks ei tundu meil olevat mingit huvi, et selleks omaenda riigis olevaid ressursse kasutusele võtta. Osaliselt loomulikult seepärast, et meil loetakse mistahes investeeringute krediidi abil tegemist tulevaste põlvede arvel elamiseks.
Olen nõus, et nii mõnigi kord oleme me investeeringute nime all raha mitte ainult mõttetult kulutanud vaid ka sundinud järeltulevaid põlvkondi seetõttu suureks paisutatud kulutusi kandma. Olen nõus ka sellega, et laiast maailmast laenamisega kaasnevad alati mingid riskid, aga ma ei saa aru, miks pole me mõelnud vajalike investeeringute tegemisele omaenda säästude toel.
Meil seisab pankades mitmesuguste hoiuste jäägina iga kuu lõpus ümmarguselt 28 miljardit eurot, neist üle 11,5 miljardi on residentide/elanike hoiused, millest omakorda 8,5 miljardit on nõudmiseni hoiused.
See raha ei ole inimeste söögiraha, mida saadakse palga või pensionipäeval ja kulutatakse kuu jooksul ära, vaid stabiilne jääk.
Tundub, et kuskil on keegi midagi märkamata või tegemata jätnud , sest kui näiteks kolmveerand sellest jäägist oleks tähtajalisel, praegu 4,5% teenival hoiusel, oleks Eestis investeerimiseks juures üle 6 miljardi euro siseressurssi ja sellele lisanduks aasta jooksul veel 300 miljonit hoiustajatele makstud intresside näol.
Tõsi, seda raha on olukorras kus rahvusvahelistel turgudel käib raha tõstmine imelihtsalt, alguses mõnevõrra tülikam kasutusele võtta kui võõrast raha, aga me ei või mõelda kui ühe päeva peremehed.
Esiteks vajab iga rahvus oskust omaenda ressursse enda arenguks kasutada, olla finantsiliselt iseseisvam. Teiseks, me vajame küll rahvusvahelist kapitali, kuid veel enam vajame endi seast kasvanud kapitaliste ja finantsiste. Kasvõi seepärast, et riigi normaalseks toimimiseks vajab valitsus partneriks kohalike ärimehi ja selles seltskonnas peaks kaalukaim sõna kuuluma meie endi ettevõtjatele ja finantsistidele.
Teiseks on meil vaja õppida oma rahva säästusid enda maa arenguks kasutusele võtma, sest ühel päeval võib tänane mugav ja odav raha tõstmine ka lõppeda. Just niisama, nagu kadus ajalukku 0 määraga intress.
Olen nõus, selle protsessi käivitamine võib osutuda küllalt keeruliseks, kuid osa sellest tülikusest ja keerukusest tekitame me ise, kui leiame et oma rahaga riskimine on iga inimese isiklik asi ja laseme filosoofilise rahuga investeerimisvõimalusi otsivatel inimestel oma raha paigutada jumal teab mis riskitasemega ja kus asuvatesse fondidesse ja jätame omalt poolt neile raha paigutamiseks alternatiivsed võimalused pakkumata.
Kui on mõistetav, et inimesed on harjunud sellega, et nende hoiused pangas neile tulu ei too, on siiski arusaamatu miks eelarvet tasakaalustada püüdvaid poliitikuid või Rahandusministeeriumit ei huvita need 60 miljonit eurot, mida võiks saada tulumaksuna 300 miljoni suuruselt interessitulult.
Sellele ja hangunud Tallinna börsile mõeldes tahaks mõista, miks Eestis pole tänaseni aru saadud, et kuigi võlakirja- ja aktsiaturg kuuluvad lahutamatult iga arenenud turumajanduse juurde, ei ole see siiski asi, mis vajalikul hetkel võluväel sünniks.
Arvamuslugu ilmus 5. novembril Postimehes.