Isegi siis, kui juulikuu keskel allkirjastatud koalitsioonilepe võimaldab eelarve tasakaalustada, võimaldavad kavandatud sammud meile üksnes lühikest lisaaega hoopis fundamentaalsemate rahvuse ees seisvate finantsprobleemide lahendamiseks, rääkimata muudest sotsiaalmajandusliku arengu probleemidest.
Hakkas ju tänane eelarveprobleem endast tunda andma aastaid tagasi ja seepärast, et dünaamikas oli võimalik valitsuse kasutusse tuleva raha abil järjest vähem katta kasvavaid sotsiaalseid vajadusi või siis seadustesse varjatult sisse kirjutatud kulutuste automaatset ennakkasvu. Selline olukord oli ühelt poolt tekkinud meie kesise võime pärast olemasolevat raha efektiivselt kasutada, aga ka seepärast, et olime tulevikutrendidega arvestamise asemel oma tegevustele või tegevusetusele minevikust tuge otsinud ning seadustesse reaalse arenguga kokkusobimatuid kohustusi kirjutanud.
Põhimõttelisi probleeme, mis ootavad lahendamist, on kolm
Esiteks on vaja lõpetada olukorra tegelikust ilusamana kujutamine (endale valetamine) ning rääkida asjadest nii, nagu need tegelikult on. Eelkõige on vaja tõde selle udu asemel, mida on aastaid räägitud demograafia, roheenergeetika, integratsiooni, sotsiaalse kindlustatuse, meie lubava seadusandluse aga ka iseregulatsiooni kohta.
Tuleb endale tunnistada, et meie hädade peamine põhjus on selles, et kuigi meie majandus on juba kolmandat aastat senise, kaksteist aastat kestnud keskmiselt 3,5 protsendi suuruse ja Euroopa keskmisest kaks protsendipunkti suurema kasvu asemel olnud keskmiselt pooleteist protsendi suuruses languses, pole meil olnud ühtegi konstruktiivset ideed majanduskasvu toetamiseks või kulutuste kontrolli alla võtmiseks. Et oleme oma raskuste põhjendamisel osutanud ülejäänud Euroopale, kus majandus on samal ajal vastupidi meile kasvanud keskeltläbi 1,3 protsenti aastas. Me oleme varmad osutama oma ebaedu õigustamiseks neile, kellel läheb mingil hetkel meist viletsamini, kuid me ei talu mõtet, et võiksime midagi õppida neilt, kellel läheb meist paremini.
Raskustest rääkides tuleb endale aru anda, et meie probleemide suurust ei väljenda üksnes SKT keskmiselt 1,3 protsendi suurune vähenemine enam kui kahe aasta jooksul, vaid veel enam see, et meil pole juba kolmandat aastat harjumispärast, keskmiselt 3,5 protsendi suurust majanduskasvu, mistõttu lõhe kohustuste ja võimaluste vahel meie jäigas õigusruumis nii suureks kasvaski.
Kuigi kõige raskemad valikud seisavad ees juhtimise, sotsiaalkaitse ja tervishoiu valdkondades, vajavad põhjalikke ja ausaid selgitusi sellised suurprojektid, nagu Rail Baltic ja taastuvenergiale ülemineku kava.
Vaatame tõtt
Kuivõrd kõik RB kohta käivad majandusarvutused pole ettearvatult paika pidanud, on nüüd viimane aeg selgelt öelda, et kuigi RB on väga kallis ega leia lähitulevikus erilist kasutust, peame me selle ehitamist sõltumatult kuludest ja hetke majanduslikust otstarbekusest ning tuleviku ekspluatatsioonikuludest sellistel põhjustel siiski õigustatuks. Millised «sellised» põhjused peale poliitiliste võiksid veel olla, ma arvata ei oska. Sama käib ka taastuva energia kohta. Õigemini selle kohta, miks Eesti, kellel endal on tuuleenergia katkendlikkuse majanduslikult soodsaks silumiseks ühed kõige halvemad looduslikud tingimused Euroopas (meil pole hüdroelektrijaamu, aga Euroopas katavad hüdroelektrijaamad ka sajandi keskel ligi kolmandiku 42,5 protsendi suurusest taastuva energia tootmise kohustusest), on endale võtnud kohustuse ülejäänud Euroopast katkendlike energiate tootmisel kolm korda ette rutata ja seda veel kõige kallimatele, avamere tuuleparkidele toetudes ning neile soliidse hinnapõrandaga turgu garanteerides.
On võimatu aru saada, kas siin on tegu eksituse või millegi muuga, sest nii ettevõtjad kui ka inimesed on hakanud iga päevaga üha selgemalt kogema, et üleminek taastuvale energiale, kuigi selle kasutamine muutub järjest vajalikumaks, ei too tarbijale odavamat energiat. On ju lõpptarbijal sellest vähe kasu, et siis, kui tuul puhub, tuleb tuuleturbiinist odavam elekter kui soojuselektrijaamadest koos CO2 turuhinnaga, kui kõik see, mida tuuleenergia kasutamisel tuleb teha selle katkendlikkuse silumiseks, hinnapõranda hoidmiseks ja toetusteks, elektri tarbijani toimetamiseks, varustuskindluse tagamiseks jne läheb nn võrgutasuna maksma seda enam, mida rohkem katkendlikku energiat toodetakse. Aga kallineva energiaga pole lihtne majandust kasvule aidata.
Avalik sektor
Teiseks, sõltumatult sellest, kas tegu on majanduslike või poliitiliste projektidega, tuleb alati olemasolevat raha võimalikult ratsionaalselt kasutada. Nõrk koht ei ole siin üksnes meie riigihangete korraldus, vaid ka see, mis alustel tehakse valikuid erinevate programmide ja nende konfiguratsioonide vahel. Olgu siin näiteks alatiselt aktuaalne küsimus selles, kuidas kasutada Euroopa raha nii, et sellest meile maksimaalselt kasu tõuseks.
Siia kuulub ka selguse saamine selles, millises mahus meie majandus ja ühiskond suudab kanda projekte, mis on suures ulatuses või täielikult kantud kunstilisest või poliitilisest huvist: näiteks soov rajada võimalikult palju suurejoonelisi/kauneid avalikke ehitisi. Kuskil on piir, kus tuleb aru saada, et ilu patta ei sünni. Just seepärast tuligi Pärnu linnavalitsusel asendada ilus «Luik» lihtsa kaarsillaga. Arusaadav, kuid ikkagi on kahju. Eriti siis, kui mõelda, et kunagi ehitas üsna vaene Eesti Pärnusse kauni kaarsilla…
Lõpuks, kuid tähtsuselt kaugeltki mitte viimasena, on vaja korralikku ülevaadet sellest, mida meil avalikus sektoris tegelikult tehakse ja milleks seal raha kulutatakse. Kuigi avalikus sektoris töötab meil umbes 5 protsenti kõikidest hõivatutest, mida võrdluses ülejäänud Euroopaga ei ole üldse palju (Euroopa Liidus kulutatakse üldvalitsusele keskmiselt SKTst 6 protsenti, meil alla 4 protsendi), on meil just avaliku sektori töö ja selle ratsionaalsus avaliku huvi keskmesse tõusnud. Ilmselt mitte asjatult, sest arvatavasti on ka bürokraatial oma osa meie nigelas majandusseisus. Liiati on tänu praegusele, «tegevuste» põhilisele eelarvele, senine skeptitsism asendunud usaldamatusega.
Probleem ei ole niivõrd avaliku sektori suuruses, kuivõrd selles, et oleme kõik need aastad põhilist tähelepanu pööranud rahalisele tasakaalule ja vähe töö sisukusele ja kulutuste efektiivsusele. Teisiti öeldult tähendab see seda, et riigi tasemel on osa tööd tegemata jäänud. Tulemuseks on aga otsustamiseks vajalike analüüside pinnapealsus, komplektsuse puudumine, nn poliitiline otsustamine ja sellega sageli kaasnev ressursside ebaefektiivne kasutamine, kehvad või õigel ajal tegemata jäänud otsused.
Vaatamata ülaltoodule pole avaliku sektori kokkutõmbamisest pikaajalises perspektiivis eelarve tasakaalustamisel siiski erilist kasu oodata: selle sektori väiksuse tõttu ei saa ka kõige karmima käega kärbete tegija sealt kuigi palju kokkhoidu leida. Küll aga tuleb meil oluliselt suurendada avaliku sektori analüütilist võimekust ja ametkondadeülest koostööd, sest ilma selleta ei ole võimalik eelarvesse kogutud raha efektiivselt kasutada ega ka kulusid ja tulusid vajalikul määral tasakaalus hoida.
Eesti arenguruumist ja eestlaste mugavustsoonidest
On selge, et kui kaks esimest probleemi, mis on osaliselt seotud inimlike nõrkustega, jäävad meid alaliselt saatma, siis kolmanda juures on hea pealehakkamise korral ka lühikese ajaga võimalik palju ära teha, kui meil on olemas selleks võimelised institutsioonid ja adekvaatne ülevaade sellest, mis meie maal tegelikult toimub.
Normaalses olukorras on institutsioonide trimmimist õige alustada mitte kokkuhoiuülesannete jagamisest ametkondadele (see kõlbab üksnes hädalahenduseks), vaid kokkuhoiukohtade leidmiseks vajalike andmete kogumisest. Tegelikult peaks selliste tervet avalikku sektorit haaravate andmete olemasolu ja analüüsimine olemagi reegliks.
Probleem on ju selles, et vaadates mistahes riigiametnikku või muud avaliku sektori töötajat tema töölaua taga, aga ka tema töökoha juhendit lugedes, pole mingil moel võimalik öelda, kas tema töö seda töötasu ja töökohale tehtud kulutusi väärt on või mitte. Parkinsoni seadusest teame, et igasugune töö võib endale võtta kogu kasutuses oleva aja isegi sellisel määral, et vajaliku töö tegemiseks aega ei jäägi. Esimese vihje kulutuste põhjendatuse kohta võib saada, kui võrrelda ametkondade lõikes erinevaid kuluartikleid või füüsilisi näitajaid (näiteks põrandapind ruutmeetrites, kontoritehnika või ametiautode hulk/maksumus töötaja kohta jne).
Sisulise töö hindamine on keerulisem, kuid eks sellises võrdluses selgu ka see, millise protsendi ühes või teises ministeeriumis moodustavad erinevaid funktsioone täitvad üksused.
Loomulikult ei saa ametkondi nende erineva töö tõttu iga parameetri järgi üks ühele võrrelda, kuid alates mingist piirist tasub erinevuste ja nende põhjuste vastu suuremat huvi tundma hakata.
Kuigi see on küsimus, mis avalikkust on juba aastaid kõige rohkem huvitanud, on sellest tähtsam siiski ametkondade sisulise töö revisjon. On vaja aru saada, miks meie bürokraatia on aeglane ega ole pahatihti üldsegi arengut soodustav. Miks oleme nii tihti mõnes küsimuses valinud Euroopa direktiivide ülevõtmisel kõige rangema tee, aga teistes küsimustes lasknud järjekordselt nii lõdvalt, et meid seetõttu uuesti mitmed trahvid ees ootavad. Miks meil paljud asjad lähevad tunduvalt rohkem maksma, kui lubatud oli, ning miks tehakse investeeringuid, millel õiget otstarvet polegi.
Minu arust on meie institutsiooniline nõrkus põhjustanud ka seda, et me pole endale söandanud tunnistada, et 33-protsendilise maksukoormusega ei saa üles ehitada Põhjamaade tüüpi heaoluriiki, vaid seda näiliselt teha püüdes oleme riigi finantsid tasakaalust välja viinud. Nii on ka praegu sõltumata sellest, kuidas lahendatakse lähiaastatel riigieelarve tasakaalustamise küsimus, vaja anda läbikaalutud vastused kolmele, tulevikus vältimatult enam raha nõudvale küsimusele:
Esiteks, kuidas vältida pensionivaesuse edasist süvenemist, sealhulgas pensionäride vähest suutlikkust maksta hooldekoduteenuste eest. Teiseks. Kuidas tagada vananevas ühiskonnas arstiabi kättesaadavus. Ja lõpuks – kuidas jõuda raha ratsionaalse kulutamiseni mitte ainult erilise huvi objektiks tõusnud hariduses, vaid ka muude riiklike kulutuste tegemisel.
Nendele probleemidele kulutatakse Euroopas Liidus keskmiselt (2022. aasta andmed) 76,2 protsenti üldvalitsuse rahast ja Eestis 73,6 protsenti, kusjuures kulutuste kasv on siin aastakümneteks ette määratud ühelt poolt juba asetleidnud demograafilise arengu ja teiselt poolt edusammudega meditsiinis ning järjest komplitseeritumaks muutuva (spetsiaalset ja elukestvat väljaõpet nõudva) tööga. Olgu see sisepoliitiliselt nii ebameeldiv kui tahes, peame neis valdkondades kindlalt ja nii, et meid saaks usaldada, ütlema, kas läheme edasi solidaarset, riigieelarvele tuginemise ja maksude suurendamise, või inimeste kohustusliku kindlustamise ja tasuliste teenuste osakaalu suurendamise teed.
Siinjuures ei saa me piirduda valiku tegemisel konstateeringuga, et me kuulume Põhjamaade kultuuriruumi. See on vaid osaliselt õige, sest oma sotsiaalmajanduslikelt tõekspidamistelt oleme me ju hoopis lähemal anglosaksi kultuuriruumile ja paaris punktis isegi selle kõige parempoolsemale servale.
Nii näiteks ei tekitanud meis mingeid mõtteid Janet Yelleni ajakirjanikele öeldu (pärast G20 nõupidamist juulis): «Arvame, et kõik riigid peaksid veenduma, et nende maksusüsteemid on õiglased ja progressiivsed. Washington toetab tugevalt progressiivset maksustamist ja tagab, et väga rikkad, kõrge sissetulekuga inimesed maksaksid oma õiglase osa.» Meie seevastu peame õiglaseks ja edasiviivaks oma regressiivset maksusüsteemi ja ei näe midagi halba selle regressiivsuse süvendamises ning oleme tekitanud olukorra, kus valdav osa elanikkonnast ja poliitikutest kujutab astmelist tulumaksu endale valesti ette.
Samavõrd omapärast ja reaalseid vajadusi ignoreerivat suhtumist kui maksunduses, näeme ka sotsiaalse kaitse valdkonnas. Nii on kolmkümmend aastat küünilist suhtumist vanuritesse tekitanud meil erinevalt ülejäänud arenenud maailmast arusaama, et elustandardi enam kui kahekordne langus või vaesus vanaduses ongi inimelu viimase viiendiku loomulik ja paratamatu seisund ning me ei pea vajalikuks siin midagi ette võtta.
Nii eelistasime oma pensionikorralduse täiustamisele selle lõhkumist, leides, et toimetulek vanaduses on iga inimese enda asi, kuigi on teada, et kolmveerand inimestest ei hakka oma pensionipõlve vastu huvi tundma enne, kui on juba lootusetult hilja. Meil pole õigust spekuleerida mõttega, et võib-olla on tulevikus võimalik oluliselt suurendada esimesest sambast makstavaid pensione, kui on selge, et juba aset leidnud demograafiline areng ei anna võimalust ilma sotsiaalmaksu määra tõstmata säilitada tänastki, OECD maailma üht kõige madalamat pensioni asendusmäära ning et sotsiaalmaksu tuleb Eesti majanduse konkurentsivõime taastamiseks pigem alandada kui tõsta. On aeg tunnistada, et teise samba vabatahtlikuks muutmisega tehti kõige suurem karuteene neile, kellel pensionipõlv aastakümnete kaugusel, ja asuda võimalikult kiiresti tehtud vigu parandama.
Kuid täna peaks juba ka kõige tuimem inimene mõistma, et Ilvesel oli õigus ning me oleme need kümmekond aastat, mida oleks saanud adra seadmiseks kasutada, lihtsalt ära raisanud.
On asju, mis õhtumaa kultuuriruumis ei saa olla vabatahtlikud. Üheks neist on kõiki haarav põhiharidus ja teiseks kogu elanikkonda hõlmav sotsiaalne kindlustatus.
On isegi mõnevõrra imelik, kui me hariduses peame oluliseks üleval pidada Euroopas vast suhteliselt kõige kulukamat ja õpilasesõbralikumat füüsilist koolivõrku, siis elanikkonna sotsiaalse kaitstuse puhul elame veel osaliselt agraarühiskonnas ja osaliselt sotsialismis. Kui meie institutsioonid oleks tasemel, oleks me juba mõni aeg tagasi hakanud välja arvutama ka selliseid asju, nagu massilise valglinnastumise hind, võrreldes kompaktsema asustusega. Mõtlema sellele, mis meie õigus- ja majandusruumis on teisiti, et meil on toimunud valik nii kulukat infrastruktuuri ja suuri ekspluatatsioonikulusid nõudva elulaadi suunas.
Üks põhjus seisneb arvatavasti selles, et me pole arvestanud selle asustusviisi alternatiivkulu ning et seda kulu on kinni makstud solidaarselt, mitte aga nende poolt, kes hajusat eluviisi naudivad.
Sama vastuoluline olukord on meil kaubanduses
Kaubanduskettide vaheline konkurents on küll marginaalid nii õhukeseks hööveldanud, et kauplustes makstakse töötajatele üht Eesti kõige madalamat palka, et kauplused kannatavad ka kõrge tööpuuduse ajal tööjõu suure voolavuse ja puuduse käes.
Aga samal ajal sunnivad meie konkurentsitingimused ettevõtjaid kaubanduspindu veelgi laiendama ning hoidma kauplusi vajalikust kauem lahti ja rohkem tööjõudu palkama, kui Euroopa omad seda lubavad. Paraku pole konkurentsiolukord kaubanduses üksnes kaubanduse probleem, sest külluslike kaubanduspindade ja lahkete lahtiolekuaegade varjuküljeks on suuremad tegevuskulud ja nii madalad marginaalid, et iga käibemaksu täiendav protsent liiaga kaupade hindadele lisandub ja meie niigi kõrget hinnataset veel kõrgemale surub.
Paistab, et me pole tänaseni aru saanud president Ilvese vast kõige sügavamasisulisest mõttest: see, mis meid siia tõi, ei vii meid enam edasi. Kuid täna peaks juba ka kõige tuimem inimene mõistma, et Ilvesel oli õigus ning me oleme need kümmekond aastat, mida oleks saanud adra seadmiseks kasutada, lihtsalt ära raisanud.
Heido Vitsur
LHV majandusekspert
Arvamuslugu ilmus 11. augustil Postimehes.