„Äripäeva Arvamusliidris“ ütles terviseminister Riina Sikkut: „Kui me soovime kõige efektiivsemat viisi vaesuse suurendamiseks, siis tuleks minna pensione kärpima.“ Ja lisas: „(Kui) näeksime, et inimesed pole huvitatud tööle minemisest või lähevad esimesel võimalusel pensionile, sest pension võimaldab maailmale tiiru peale teha – me oleme sellest väga kaugel. Näiteks pensionäride heaolu puhul oleme tõesti Euroopa põhjakiht.“
Sellele on väga raske vastu vaielda, sisuliselt võimatu. Pensionäride heaolus oleme tõesti Euroopa põhjakiht. Alles selle aasta alguses saime OECD’lt nahutada, et võrreldes Euroopa Liidu keskmisega on Eestis elu aeg keskmist palka teeninud inimese pensioni suurus suhtena viimasesse palka täpselt 2 korda väiksem – Eestis 34% palgast ja ELis keskmiselt 68%. Vaid Leedu on meist tagapool. Seda, et pensionipõlve saabumisega on sissetuleku kukkumine 2/3 võrra enamiku jaoks šokeeriv ja üle jõu käiv, näeme pensionistatistikast – Eesti troonib Euroopa Liidu edetabelites pensionäride vaesusmääraga. Eriti hull on seis meie naissoost pensionäride seas, kelle oodatav eluiga on meestest pikem ja kes kukuvad omakorda tihedamini kahe sissetuleku pealt ühe pensionäri sissetuleku peale.
Aprilli lõpus puhkes meedias debatt selle üle, kas riigipension on koht, kust vajadusel veel kärpida saaks. Minu arust on kõik trikid riigipensionite vee peal hoidmiseks juba ära tehtud – vanaduspensioniiga on oluliselt tõstetud, töövõimetuspensionäride väljamaksed on liigutatud Töötukassa eelarve finantseerida ning uuest aastast pannakse pensionärid ka tulumaksu maksma. Samal ajal pikaajalise probleemiga pole tegeletud – kuigi kõik teavad, et ainult riigieelarve toel pole võimalik seda probleemi ära lahendada, pole erasektori raha pensionisüsteemi juurde toodud. Tegelikkuses on liigutud isegi vastupidi, II samba lammutamistuhinas viidi seda sealt mõned aastad tagasi hoopis hoogsalt raha välja.
Pensionivaesus on olnud majanduspoliitiline valik
Oleme olnud kiire palgakasvuga riik, mis vabanes enam kui kolm aastakümmet tagasi nõukogude taagast. Kui seni on olnud meie lühike taasiseseisvumise aeg vastuvõetavaks vabanduseks, miks meie pensionid ikkagi on nii väikesed, siis selle vabanduse varnast võtmise aeg on nüüd mööda saanud või kohe-kohe mööda saamas. Pensionivaesus on – tahes või tahtmata – muutunud Eesti majanduspoliitiliseks valikuks. Ma arvan, et me ei peaks sellega leppima ja et kogu oma elu taasiseseisvunud Eestis elanud inimesed tulevikus ei lepigi.
Eesti pensionivaesuse kõige kurioossem aspekt peitub aga asjaolus, et tegelikult ka poliitikud ise ei pidanud iseseisvuse taastamise järgselt seda normaalseks, et pensioniea saabudes sissetulek 2/3 võrra väheneks. Kust ma seda võtan? Eripensionite, sooduspensionite ja väljateenitud aastate pensionite tingimustest, millest saab täna kasu ca 10% Eesti kõigist pensionäridest. Tänaseks on kõik need eripensionid - peale presidendi eripensioni - ära reformitud ning muudatuse järgselt praegu ametisse astuvatel isikutel õigust neile enam ei ole. Kuid enne muudatust ametis olnute jaoks jäid tingimused õigustatud ootuse printsiibist lähtuvalt kehtima ning need pensioniprogrammid on kaugele ulatuvate lõpptähtaegadega, väljateenitud aastate pensionite puhul isegi kuni 2049. aasta lõpuni.
Sõltumata vanusest 30 aastat oma ametipostil töötanud kohtuniku jaoks või minimaalselt 15 aastat ametit pidanud ja vanaduspensioniikka jõudnud kohtunikule määrati pensioniks 75% palgast. Riigikogu VII, VIII või IX koosseisus teeninud liikme pension oli 9 ametiaasta järel 75% Riigikogu liikme palgast. 10 aastat Riigikontrolöri ameti pidamist või 5 aastat Õiguskantsleri ametit andis 70% palgast pensionina. 20 aastat Europarlamendis töötamist annab 70% eripensioniks, kuid kui 20 aastat täis ei tule, siis iga aastat loetakse eraldi ning iga aasta annab 3,5% palgast eripensioniks. 25 aastat töötanud prokuröri õiglaseks pensioni suuruseks peeti 65% viimasest palgast ja 20 aastat kaitseväes või politseis töötanule määrati 50% sissetulekust pensioniks.
Siit küsimus – kui riik on Juhan Kunderi muinasjutu tegelase Suure Peetri kombel ise pidanud õiglaseks pensioni suuruseks olulistel riigiametitel 50%-75% viimasest palgast ning Euroopa Liidu keskmine oma 68%ga on samas suurusjärgus, siis… kuidas saab õiglaseks pidada, et Väike Peeter peab hakkama saama talle määratud 34% suuruse pensioniga? Mida plaanitakse teha selleks, et õpetaja, päästetöötaja, riigiametnik, ehitaja või keevitaja ei peaks oma pensionipõlvele vastu minema vaesuse hirmus? Või kas tõesti ei plaanitagi midagi suurt ära teha?
Siin tasub teha ka väike meenutus nõukogude aega – vanemad inimesed teavad rääkida, et tollal said naised pensionile 55 aastaselt ja mehed 60 aastaselt tänase 65 aasta asemel ning keskmine pension oli ca 50% keskmisest palgast. See, et tänapäeva Eestis on pensioni asendusmäär sellest oluliselt madalamale langenud, näitab, et meie väärtussüsteemis on midagi ikka väga paigast ära.
Tööandjapension tooks tulevikus muutuse
Kõige suurem samm selleks muutuseks saaks täna olla tööandjapensoni juurutamine, kus tööandja poolt tehtud pensionimakse osas lõpetatakse topelt maksustamine ning rakendatakse 33% sotsiaalmaksumäära asemel 13% tervisekindlustuse maksu. Samal ajal selle sammuga oleks vaja tööandja pensionipanus ära siduda inimese enda pensioni sissemaksega. Sel moel pandaks riigi kõrval ka erasektor pensioni kasvatamisse päriselt panustama ning pensionisüsteemi toodaks raha juurde suurusjärgus, mis paari aastakümne jooksul viiks meid Euroopa pensionivaesuse edetabeli juhtkohalt ära (tagasi) keskmiste sekka. See on meie enda teadlik valik, kuidas me Eesti pensioni tulevikku näeme – kas lääne-euroopalikult enesega hakkama saavalt või nõukogude aja vaimus aina süvenevas pensionivaesuses.
Arenenud Euroopa jaoks ei ole tööandjapension üle jõu käiv meede. Ei ole Eesti jaoks ka. See on lihtsalt majanduspoliitika valikute küsimus. Ja kui nüüd küsitakse, kust riik võtab raha, et lubada tööandjatel väiksema sotsiaalmaksumääraga teha oma töötajate pensionikontodele pensioni sissemakseid, siis esimese hooga küsiks ma kohe vastu, et kust riik võtab pensioniraha 15, 30 või 50 aasta pärast elamisväärsete riigipensionite maksmiseks, kui ta täna erasektori raha pensionisüsteemi suuremalt kohe kaasama ei hakka? Ja teise hooga tuletaks meelde mu 5 aasta tagust lugu 2019. aastast „Riigi korraldatud miljardirööv“, mille abil saab igaüks ise välja arvutada, kui palju algselt tuleviku pensionite väljamakseteks mõeldud raha liikus II samba lammutusreformiga tulumaksu kaudu riigieelarvesse. On aeg tulevikust hoolivatele tuleviku pensionäridele toimiv tööandjapensioni skeem vastu anda.
Arvamuslugu ilmus 1. mail Postimehes.
Joel Kukemelk
LHV Varahalduse juhatuse liige
FinanceEstonia kogumispensioni töörühma juht