Maailma suurimatel aktsiaturgudel on jätkunud möödunud aasta oktoobris alanud tõusutrend, tehes läbi uue kiirenduse ja saavutades sellega uued rekordilised tasemed. Minu jaoks on üleilmsetel aktsiaturgudel aga kõige suuremaks sündmuseks olnud Jaapani aktsiaturge kajastava Nikkei 225 indeksi võimas tõus.
34 aasta pikkune teekond tagasi vanasse tippu
22.veebruaril kerkis Nikkei 225 indeksi väärtus 2,2% võrra 39 098,68 punktini. Sellega ületati eelmine rekordtase 38 915,87 punkti (29. detsember 1989), mis oli vastu pidanud 34 aastat. Tookord saavutati rekord ajal, mil Jaapani majandus oli pärast teist maailmasõda alanud buumi tipus, ent uus rekord tuli olukorras, kus Jaapani majandus on olnud kaks järjestikust kvartalit languses. Kuigi möödunud aasta kokkuvõttes kasvas Jaapani majandus 1,9% võrra, oli annualiseeritud majanduslangus kolmandas kvartalis 2,9% ja neljandas kvartalis 0,4%. Jaapani keskpank oli üks esimesi, kes hakkas katsetama väga madalate intressimäärade poliitikaga ja niinimetatud QE-ga ehk võlakirjade kokkuostmisega, mida kutsutakse rahvakeeli rahatrükiks. Veel veebruarikuu lõpus olid Jaapani lühiajalised intressimäärad negatiivsed ja pikaajaliste võlakirjade intressimäärad keskpanga kontrollitud 0% taseme lähedal.
Ehkki inflatsioon on ka Jaapanis juba mõnda aega olnud sotsiaalsete pingete allikaks, on sealne keskpank olnud arenenud riikide keskpankadest kõige aeglasem oma rahapoliitikat korrigeerima. Tõenäoliselt on selle üks põhjus just asjaolu, et aastate jooksul on Jaapani keskpank ostnud kokku ligikaudu 60% praegu „turul“ olevatest keskvalitsuse poolt emiteeritud võlakirjadest ja hinnanguliselt umbes 7% aktsiaturu väärtusest. Arusaadavalt on sellistest positsioonidest väga keeruline loobuda. See nõuab vähemalt sama loomingulist lähenemist, nagu oli rahatrükk ise ja ka negatiivsete intressimäärade poliitika.
Võlakoormus kasvab kiiremini kui majandus
Kui intressimäärad kerkivad, siis võlakirjade hinnad langevad ja riigieelarved satuvad surve alla, kuna intressikulud kasvavad. Jooniselt paistab, et arenenud maailma suurriikidest on USA riigieelarve kõige suuremas miinuses. Seejuures tasub silmas pidada, et valitsuse kümneaastaste võlakirjade intressimäärad on USA-s 4,2%, Saksamaal 2,3% ja Jaapanis 0,7%.
Joonis. Euroala, USA ja Jaapani eelarvedefitsiit ehk osakaal sisemajanduse koguproduktis %. Allikas: Societe Generale.
Seejuures on väljas olevate võlakirjade keskmine intressikulu märksa väiksem. Mistõttu on Jaapani valitsuse intressikulud kõigest 0,1% võrreldes sisemajanduse koguproduktiga (SKP) vaatamata sellele, et Jaapani riigivõlg on majandusega kõrvutatuna suurem kui Ameerika Ühendriikides (USA valitsuse intressikulu on 4,5% SKP-st).
Võlakoormus on nii avalikus kui ka erasektoris suurenenud aastakümneid kiiremini kui majandus. Laenukoormuse kasv on paisutanud majandust, kuid muutnud majanduskeskkonna samas hapramaks ja riskantsemaks. Majanduslik ebavõrdsus on pärast 2008. aasta finantskriisi olnud tõusutrendis ning inflatsioonitempo kasv viimasel paaril aastal lööb taas valusaimalt ühiskonna kõige nõrgemaid liikmeid. Seetõttu on üsna ettearvatav, et fiskaalpoliitika roll võrreldes rahapoliitikaga kasvab. Suure tõenäosusega tähendab see seda, et keskpankade võitlus inflatsiooniga võib muutuda keerulisemaks ja vähem tõhusaks.
Warren Buffett on kunagi öelnud, et hind on see, mida sa maksad, ja väärtus on see, mis sa vastu saad. See on põhimõte, millest me oleme LHV pensionivara investeerides alati juhindunud.
Ma lugesin hiljuti ühte artiklit, milles mõtiskleti selle üle, kas turud liiguvad tasakaalupunkti poole ja reageerivad vahetevahel üle või liigutakse hoopis äärmise ahnuse poole ja seejärel äärmise hirmu poole ning sellisel tasakaalupunktil nagu nõudluse-pakkumise graafikutel ei ole vähemalt lühiajalises plaanis kuigi suurt külgetõmbejõudu.
Mulle tundub, et aktsiaturud on käesoleval ajal eufoorilised, kuna USA kui maailma suurim majandus suutis eelmisel aastal vältida majanduslangust. See aga ei tähenda automaatselt, et majanduskeskkond nii USA-s kui mujal maailmas saab olema 2024. aastal pilvitu. Investorite isu võtta rohkem riski on mõne kuuga oluliselt kasvanud, samas kui väärtus, mida aktsiaindekseid ostes vastu saab, pole oluliselt muutunud.